Metafoor

Valetamine

2012-02-18T10:43:00.008+02:00

Kui psühholoogilistes küsimustik-uurimustes tahetakse teada, kas inimene vastab sotsiaalselt soovitavalt, siis pannakse muude väidete vahele veel selliseid väiteid nagu "Ma pole kunagi valetanud" või "Ma pole kunagi näppu sitaseks teinud" vms. Ja kui inimene vastab, et ei ole tõesti kunagi näppu sitaseks teinud, siis tõenäoliselt ta annab sotsiaalselt soovitavaid vastuseid ka teistele väidetele.

Ma siin praegu mõtlen, kas valetada või mitte valetada või kuidas valetada või lihtsalt hämada. Ma ei räägi mingist suurest valest ja ka mitte perekonnale, sõpradele valetamisest, vaid sellisest pisivalest, mille saaja (pooltähtsusetu, kuid siiski tähtis ja inimene) tõenäoliselt unustab. Aga kas mina ka unustan? Või kas tema ikka unustaks?

Kui ma hämaks, siis ilmselt unustaks ära või räägiks sõpradele edasi, et ma olen täiega läbinähtav hämaja ja naeraks iseenda üle. Kui valetaks ja seletaks palju, siis jääks see mind mõneks ajaks kummitama. Ilmuks unenägudes ja konspekti sõnavigades ja veiniõhtu keelevääratustes. See oleks ka väga halb, kui vale saaja hakkaks mind mõnitama. Mitte selle pärast, et ma valetasin, vaid nii nagu ta usuks mu valet ja mõnitaks, sest see on nii lahe asi, mida uskuda. (Nii et ägedat valet ei tohi välja mõelda.)

Valetamine on ikka veidi õrn teema (mul). Mis siis, et pisivaled. Natukenegi paranoiline inimene (igaühes on paranoiat) küsib siis, mille kohta see tegelane veel valetab. Isegi kui inimene oma vale üles tunnistab, võib ju jääda ootama, et millal veel üks ülestunnistus tuleb ja veel üks ja veel üks jne.

Kõige hullem on loomulikult see, et valetajal peab hea mälu olema. Mul on korduvalt ette tulnud, et keegi räägib mulle midagi, mida mina olen öelnud ja ma ei mäleta, et ma seda tegin. Siis ma teesklen, et mäletan küll ja naeratan ja ütlen "Ijaaaa" ja loomulikult saab inimene aru, et ma ei mäleta. Või siis ütlen, et Eiiih, seda nüüd küll pole olnud! See oleks kahtlane. Ma pole kahtlane. Ja jälle saab inimene aru, et ma vassin kuidagi.

Ilmselt mul on selle valetamisega mingi teema. Ei teagi nüüd, mis teha. Äkki peaks mingi vale loomise mudeli koostama ja kuulsaks teadlaseks saama.

Tuli

2011-10-16T11:24:00.004+03:00

Kõlava häälega
kulunud film.
Prožektorivalgus
on ajupirn.

Tasumata arve
kustutab selle.
Hetkeks vaikus.
Pimedust ei tule.

Varugeneraator
kütab kuumalt.
Heleda kiirena
massistseenile.

Puuris bravuuris,
esinevad kooris.
Lendlevad liblikad
konservipurgis.

Kõrval suurkuju,
teab seda lugu.
Ja tuleb kuul
ta nätsuga suust.

Bingo

2011-09-02T00:49:00.001+03:00

Ta arvab jälle, et ta on kosmosepolitseinik.
Ta ei ole kõige teravam nuga seal, kus
nugasid hoitakse. Mida sa ootad tüdrukute
mänguasjast? Kui vang tuleb oma kongist välja,
veedab ta öö kastis. Aga mu sõbrad ei kuulu
sinna. Keegi meist ei kuulu. Meid on imetud,
löödud, ilastatud. Prügiautos, teel prügimäele.
Siit ei ole väljapääsu! See oli nali, uks on seal.
Aga selleks ajaks oli juba liiga hilja. Ta vahetas
meid välja. Ta ei armasta meid enam. Oota, ma
teen kõike, ma vahetan su mähkmeid. Bingo!

/Toy Story 3/

Õhupall

2011-07-17T10:11:00.002+03:00

Eelmiste jõulude ajal panin oma auto põlema,
et mu isa arvaks, et ma olen surnud. Mulle ei
meeldi tunda. See tõrvik on ära kustutatud.
Ma petan. Ma teen, mida ma teen.See on väga
rahustav. See on tõe püha ring. See väike
kristall kaitseb mind vähki haigestumast.Ma
pole täiuslik. Näha sind kokku kukkumas on
kurb ja ilus. Sa oled väga kiilakas siit
ülevalt vaadates. See on nagu öelda, ma
vihkan sind, ilma julmade sõnadeta. Mu viha
on lillas õhupallis ja ma lasen selle vabaks.
Me lahendame selle ära. Tapjavaal annab välja
kuldseid pileteid, et näha, kes saab tema
kommivabriku. Sul pole päris probleeme.

/Cougar Town, H2O1/

2011-07-12T14:03:00.003+03:00

Kui sa oled surnud, siis teed kõik, mida
ei jõudnud eluajal.
Lõpuks saad sa aega enda jaoks, sa pead lubama,
et oled väga isekas.
Ma näen sind, mina vaid: "Ära arvagi, et ma kavatsen siin istuda
ja kõduneda."
Lõpuks saad sa öelda presidendile ja kaitseministrile,
mida sa neist arvad.
Rääkimata su naisest, kes "raiskas su elu".
Sa saad vabaks kui kajakas, keda sulle meeldis
kaeda saunaaknast.
Sa reisid ümber maailma ja muudesse eksootilistesse
paikadesse.
Oleksid jumala pärast abiellunud möldritütrega, see oli
alati su salajane soov.
Oma keeleõpinguid alustasid sa kirja teel, suu
täis kivikesi nagu suurtel meistritel.
Sügise poole komponeerid sa keelpillikvarteti rohupõlengule,
öökülmale, kompostile ja päikseloojangule.
Nagu Wittgenstein õpid sa vilistama kõiki
Schuberti laule ja sümfooniaid, ennekõike Alte Kameraden.
Oma viimastel aastatel hooletusse jäänud lihased viid sa
vormi Atlase meetodil: vinna pomm õlale!
Kui sa oled surnud, ei takista keegi sind võtmast,
mis elul sulle andmata jäi.
Ära karda, keegi ei saa kunagi
midagi teada.
Isegi sina, kes sa ei suutnud kunagi hoida pisimatki
saladust, tuled sellega toime.
Pärast kõiki neid ebainimlikke väljapraakimisi ja teste
võetakse ka sind vastu.
See teeb ehk valu, kui sa veel
midagi tunned.
Ei usu, et valu seejärel jätkuks.
See saab olema nagu Dantel, kuid olematult.
Kui sul on õnne, jääb su lähedale keegi, kes on
samas olukorras.
Kui sul on õnne, leevendab keegi su valu.
Kui sa just ei taha seda hoida, et oleks meeles, mida
sa tundsid ja kes olid.

/Claes Andersson, "Külm on, tuli lahti", (lk 74)/

Eksootika

2011-07-10T10:03:00.002+03:00

Leidub hulgaliselt tõendeid selle kohta, et
narkootikumide või alkoholi ihaluse taga peidab
ennast transtsendentsuse või tervikluse ihalus.
See võib olla mingi peaasjalikult füüsiline faktor,
nagu haigus, õnnetus või operatsioon. Maailma
müstilises kirjanduses peetakse neid kriise vaimse
teekonna tähtsateks verstapostideks ning nende
tervendav ja transformatiivne potentsiaal on kõrgelt
hinnatud. Kahjuks ei lasknud LSD järelvalveta
kasutamisest tulenenud poliitilised ja administratiivsed
raskused seda erakordset meetodit haiglates ja
varjupaikades olevatele patsientidele laialdasemalt
pakkuda. Inimkonda täiesti uut laadi väärtuste ja
eesmärkide süstimine võib tunduda liiga ebarealistlik
ja utoopiline ülesanne, et sellele saaks mingeid tõsiseid
lootusi panna. Sellise olukorra ainsaks usutavaks seletuseks
saab olla see, et mingil põhjusel kujunes tehnoloogilistes
ühiskondades psühholoogilisel tasandil välja
massiline surmaeitus. Röövitud kinnitavad sageli, et
tulnukad viisid nad spetsiaalsesse laboratooriumisse
ning tegid seal nendega mitmesuguseid katseid ja valusaid
läbivaatusi, kasutades erinevaid eksootilisi instrumente.

/"Tuleviku psühholoogia. Tänapäevaseid teadvuse käsitlusi", Stanislav Grof, 2000/

Küsimus

2011-04-04T08:48:00.001+03:00

Miks on nii, et kui midagi ei juhtunud,
jääb tunne, midagi siiski oli? Ta vaatas
selle pilguga, mida ma teadsin vanast ajast.
Siis, kui ta koguaeg mind nii vaatas. Ta ütles
seda sama hääletooniga nagu aasta tagasi.
Aga enam pole nii. See oli minu viga. Ta tegi
seda kogemata, ta ei mõtle sellest praegu.
Või mõtleb? Tahaks teada, aga ei küsi. Kas sa
mõtled minust mõnikord? Mõttetu küsimus.
Lihtsalt mõtlen, vä?

Stipendium

2010-09-25T14:48:00.004+03:00

Pöial-Liisi oli väga kurb. Teda
hüüti tolmuimejaks, padjapüüriks,
piimatassiks, alustassiks, pesukausiks,
lillepotiks, kampsuniks. Kuid tinasõdur
tegi näo, nagu poleks ta seda kuulnud.
Anna kabjaga, jookse, nagu jalad võtavad,
või peida pea liiva alla. Jajah, see on trolli
süü! Teadlane sai aru, et teda on kutsutud
oma uurimistööst aru andma. Ta peab
nälgima ja külmetama. Aga selles peaks
ka midagi suurt olema. Otsustasime
kolleegidega, et taotleme teile lisa-
stipendiumi. Inimesed vaatasid
hämmeldunult taevasse, hüppasid siis
rõõmust õhku, plaksutasid käsi ja
hõiskasid laulda. Ta nägi seda peaaegu
ilmsi: professorid pika nõupidamislaua
taga naeratasid. Korraga teadis mees,
mis saunast saab. Ta ei ole tolli maksnud.
Ta ei ole passi näidanud. Tinasõdur seisis
heledas valguses ja tundis kohutavat
kuumust, aga kas see oli tingitud tõelisest
tulest või armastusest, seda ta ei teadnud.

/"Uued Eesti muinasjutud" vs Pöial-Liisi ja Vankumatu Tinasõdur/

Magus

2010-09-20T20:52:00.002+03:00

Ta pidi elama ahnete ja
julmade inimeste meelevallas,
kellele tema elu ei tähendanud
midagi. Nagu lammas viidi ta
tappa ja nagu tall oma niitjate
ees on vait, nõnda ei avanud ta
oma suud. Ta lahkus nende hulgast
ja nuttis. Kogu universum oli
pimedus ja kaos. Seitse lahjat
lehma ja seitse kidurat viljapead
tähendavad sellele järgnevaid
seitset nälja-aastat. Ära ihalda oma
ligemese maja, naist, teenijat, härga,
eeslit ega midagi, mis kuulub temale!
Õigupoolest on ainult üks asi, mille
pärast tasub muretseda. Nad on täis
magusat viina.

/"Piiblilood", A. Mansurova, dr. B. Arapovitš, 1989/

Renditud

2010-08-09T19:02:00.003+03:00

Rentnik kannab renditud looma toitmise
ja hooldamise kulud. Raske hooletus
on käibes vajaliku hoole olulisel määral
järgimata jätmine. Kohustuse täitmisel
tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse
põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja
praktikat. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe
on tühine. Vaikimine loetakse sel juhul
nõustumuseks. Sellest võlgniku kahjuks
kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
Pakkuja on oma pakkumisega seotud
parema pakkumise tegemiseni.

/Võlaõigusseadus/

Natüürmort

2010-08-02T19:29:00.003+03:00

Kust me tuleme? Kes me oleme? Kuhu me
lähme? Montmarte'i bulvar öösel. Tähine öö.
Punased katused. Viljaväli varestega. Sealiha
lihunik. Sinised tantsijannad. Suured suplejad.
Kaardimängijad. Absint. Mõtleja. Kollane Kristus.
Puuvijavaagen, klaas ja õunad. Kankaan.
Udune hommik. Impressioon. Tõusev päike.
Põrguvärav. End kuivatav naine.
Oled sa armukade?

/Impressionism/

Soovid

2010-07-31T21:21:00.005+03:00

Pead laskma inimestel, kes sind armastavad,
sinu eest hoolitseda. Nad annavad musta vett
rohtude asemel ja sina oled vait. Nad hakkavad
surema 48 tunni jooksul. Ärge puutuge neid.
Mu ema ütleb, et üritada aru saada ühest mehest,
on aja raiskamine. Vannun, et siis see haigus tundub
sulle naljana. Ka sinu heaks ei tee nad midagi. Nad
on kõik katki. See on maagiline. See on parem, kui
teha kodutöid. Tundub, et meil oli õnne. Ta on levist
väljas. Ta jäi pimedaks, too teine püstol. Mida? Ma
olen ka haige. Ainuke ravim, mis pandeemia ravib –
ütle ise hind. Nii et me sureme. Ma olen väga rahulik.
Ma ei soovinud midagi, sest soovid ei lähe täide. Võib-olla.

/"El Internado Laguna Negra", El ultimo deseo/

Eluviis

2010-07-31T10:27:00.004+03:00

Mees on kindel, et naise armukesed
käivad öösiti nende korteris ja peavad
seal seksuaalorgiaid sel ajal, kui tema
magab. Ta pöördub naise töökoha
administratsiooni või ühiskondlike
organisatsioonide poole, et need naise
korrale kutsuksid ja teda ebamoraalse
eluviisi pärast karistaksid. Kuigi ta
barrikadeerib sissepääsud korterisse,
pääsevad armukesed ikkagi sisse: nad
kas sisenevad akna kaudu või siis lükkab
naine ise kõik barrikaadid ukse eest ära
ja pärast armukese lahkumist jälle paigale.
Naine petab teda süstemaatiliselt 12-aastase
naabriposiga. Õhtul salaja põrandale
paigutatud tikukesed, niidiotsakesed on
hommikul ikka teisel kohal. Naine pöördub
psühhiaatri poole. Mees möönab, et läks liiale.

/"Kliiniline psühhiaatria" J. Saarma (Alkoholiparanoid)/

Vabadus

2010-07-27T15:46:00.001+03:00

Tal on süüdistused varguste, sissemurdmise,
põgenemise ja valede isikuandmete esitamise
eest. Kui ta seitsmendat korda purjus juhtimisega
vahele jäi, oli ta sõitnud surnuks ühe mehe.
Ta kaotas sõiduõiguse kogu eluks ja veetis
vanglas peaaegu 20 aastat. Kuu peale
vabanemist esitati talle süüdistus purjus
sõitmise, auto omaniku loata sõitmise ja
juhilubadeta sõitmise eest. Auto kuulus
sugulastele ja ootas ostjat. Kaitseadvokaat
väitis, et ta ei ole süüdi. Tal on haigus ja
ta vajab abi. Kes üldse nii teeb?

/azcentral/

Salakütt

2010-07-26T10:46:00.001+03:00

Preester oli kord oma koguduse liikme
juurde ratsutanud, seal õige palju söönud
ja ka veel enam joonud. Siis võttis ta hoogu,
hüppas ja oli teisel pool jälle pikali maas.
Koorem tahab tappa. Salakütt jäi tabamata.
Pistnud viinapudeli tasku, läinud paraja
mehena kirikusse teenistust pidama. Lubas
salakütile andeks anda. Kuidas jumal meile,
nii meie jumalale. Mis üks unetab, seda teine
tuletab. Kes usub, saab viina, aga kes ei ole
täiesti usklik, selle suus muutub viin
veeks. Preester purjus. Ja läks ka ära
põrgu ja taevas jäi ja on
praegu tühi.

/"Eesti rahvanaljandid", 1957/

Unts

2010-07-25T12:24:00.002+03:00

Ta sõitis autoga ja helistas hädaabinumbrile,
sest tema marihuaana oli varastatud. Ta oli
ärritatud. Keegi oli sisse murdnud tema autosse,
varastanud jaki, 400 dollarit ja vähem kui unts
kanepilehepuru. Serifi asetäitjad püüdsid teda leida,
aga ei õnnestunud Ta helistas uuesti. Ta oli mitu korda
peatunud, et oksendada. Politsei ei teinud oma tööd
korralikult. Ta oli väga ärritatud. Varsti leidsid nad ta
üles. Tal polnud meditsiinilise marihuaana kaarti.

/OregonLive/

Aps

2010-07-21T23:14:00.005+03:00

Vanadaam läks postkasti vaatama.
Kirjade hulgas oli kilone pakk
marihuaanat. Ta kutsus politsei.
Uurijad ei tea, kes mõnuaine saatis,
kuid ilmselt polnud see mõeldud
vanadaamile. Tegu võis olla vale
aadressiga või loodeti, et keegi
saab natukese näpatud enne, kui
vanadaam postkasti tühjendama
läheb. Aga nüüd kraam hävitatakse.

/Courier Mail/

Hooletus

2010-07-21T21:42:00.003+03:00

27-aastane kontoritöötaja kukkus
pöördtooli pealt töö käigus maha
ja kaotas töövõime.Tema selg ei
pea enam vastu pikkadele istumistele.
Kohtunik määras talle 437 000
dollari suuruse valuraha. Olulise
osa sellest peab maksma toolitootja.
Toolidefekt tuli hooletusest ja
kohusetundlikkuse puudumisest.
Pöördtooli alus oli teise mudeli
oma. Peale intsidenti tehti asi korda.

/Trinidad and Tobago's Newsday/

Sõltub

2010-07-20T21:09:00.002+03:00

Kes otsustab ühistranspordi kasuks, ei pea
üksindust kartma. Papa mängib trompetil
kurbi viise, onu lööb trummi, vanem poeg
on tõeline ahvi- või kitsetaltsutaja, noorem
poeg näitab oma kunsttükke, ema ja tütar
korjavad samal ajal pealtvaatajailt raha.
Aga pärast paaripäevast prassimist tekib
kindlasti igatsus juustusaia ja kartulisalati
järele. Söögi kõrval võidakse mõelda siin
ka kena tüdrukut. Kõrtsidesse maabub see
saak varjatult ja külmutatult. Ainus puudus –
nende eest tuleb maksta. Nad leiavad seal
klaasides oma kurva lõpu, ähvardades
joomasõprade kõrist koos veiniga alla
voolata. Mida ma siis teen, kui ühtegi
ei leia? Ökoloogid võitlevad hävitava
noodapüügi vastu. Hommikust keskpäevani.
Keskpäevast varajase õhtuni. Hämaruse
saabumisest ööni. See peab olema lärmakas
ja saamatu, et sellest mingit kahtlust ei tekiks.
Kui te ei taha end millegagi siduda, öelge „see
sõltub asjaoludest“ - hispaania keeles „depende“.

/"Viimase minuti hispaania keel", C. Kehr, 1994/

Käitumisest

2010-07-19T11:46:00.002+03:00

Olla kultuurne. Kas see on liiga suur nõue?
Läheb neiu meessaatjaga tantsupeole,
hoolitseb mees kogu aeg tema eest. Tuleb
vältida lõnkuvat, lohisev-loidu, vaaruvat,
liigselt ruttavat, tippivat ja tantsisklevat
kõnnakut. Sedagi ei loeta viisakaks, kui
mees tantsib kogu õhtu ainult ühe ja
sama naisega. Mis puutub pugejasse, siis see
tüüp on ohtlik eeskätt ennast ülehindavale
ja edevale inimesele. Südamlikkust ja
sõbralikku soojust võib küllaldaselt väljendada
soliidse käepigistuse ja pilguga. Viisakas
naer on mõõdukas. Pead ei sobi õlgade vahele
tõmmata, rippu lasta, edasi-tagasi pendeldada
ega alatasa raputada. Aevastamist pole raske
ära hoida. End korrastada tuleb kõrvalises kohas.
Ja ometi on mehi, kes ei hooli kaaskodanikest
ning istuvad rongis või jalutavad supelrannas,
puhkekodu koridorides või kodus pidžaamas
ringi. Kui selliseid peaks leiduma, võib neilt
rahulikul toonil paluda viisakat käitumist.

/"Käitumisest", I. Aasamaa, 1976/

Muinasjutt

2010-07-18T20:36:00.001+03:00

Eit hakkas kodu poole jooksma, sattus aga
hanede laagrisse. Hanedel oli parajasti pidu
käimas. Nad piirasid eide ümber ega lasknud
tal minna koju. Neil oli vähe süüa ja vähe
põtru oli neil ka. Ta sügas end pettunult
korra kõrva tagant ja liivale kukkus täi.
Kuhu nüüd minna? „Tule mulle külla!“
kutsus Jumal. „Ma näitan sulle teed“.
Kord nuusutas lille, kord noppis muraka,
kord hirmutas lindu või märkas midagi
muud huvitavat. Jõudis kohale, koputas.
Koll kükitas maas ja järas koerakonte.
Eit otsustas: „Prooviks õige ka!“
„Ai-ai!“ kriiskas jumal. „Mul on kahju,
pott läheb katki!“ Jumal küünitas potti
tühjaks valama, rebane aga haaras tal jalast.
Nii kukkuski jumal koos potiga lõhki.

/"Tšuktši muinasjutte", 1980/

Keeld

2010-06-07T20:26:00.002+03:00

Populaarsesse koerte jalutamiskohta oli
pandud mürgitatud sealiha tükke. Juba
üle kahekümne koera on mürgitatud.
Surm saabus peaaegu koheselt või mõne
tunni jooksul. Krambid, oksendamine,
kõhulahtisus. Kuigi politsei on koha ära
puhastanud, soovitavad veterinaarid
omanikel koeri sinna mitte viia. Miks?
Keegi tahtis kaitsta paarituvaid linde
koerte eest. Või oli see sõnum looduse
armastajate ja rannas käijate poolt.
Nüüd on üles pandud keelumärgid.

/The Portugal News/

Tantsutund

2010-06-07T11:33:00.002+03:00

Ma arvan, et noored on väga valel teel.
Oled nagu jumalanna, aga ma ei hakka
sind petma. Sind ma tahaks raseerida.
Tuletan teile meelde, et tegu pole
teemapargiga. Me pole siin, et aega
raisata. Sul pole tehnikat. Ma ei naeraks.
Kui sa kaotad silmavaate, siis sa lähed
tänavale. Me tuleme siia tantsima. Mis
osast sa aru ei saa. Peate olema loovad.
Kõige tähtsam on energia, et te lendaksite
laval ja hingaksite. Peate rohkem välja tulema.

Miks sa nutad.
Ma ei nuta.
Ei-ei, ja-ja, nutad.

/Fama a bailar imitaciones/

Palveränd

2010-06-02T14:06:00.002+03:00

Aga nüüd, pidutse hästi, palverändur,
ja joo veini nagu kristlasele kohane.
Paavstiärral veri vemmeldab ja mõte
kisub vägisi paljaste naiste ligi.Tõesti,
joovastav ja unenäoline oli see linn ja
siiski päriselt olemas. Tänavad ei haise.
Huvitav, kuhu nad oma sita viskavad?
Meie laagrisse. Siga leiab pori ka otsimata
üles. On ju kõik maapealne taevase peegeldus.
Mõnda vilja ei olegi võimalik käsi määrimata
murda. See, kes harjub pimedusega, muutub
ise pimeduseks. Sõda on kummaline asi.
Teinekord juhtub nii, et elavad jäävad sinna
ja surnud tulevad tagasi. Maailm on ükskõikne.
Ingel, kes ei tea, kas tõusta või langeda, kes
seisab longuspäi viinamägede kitsasteel, kahe
kivimüüri vahel. Sacco di merda. Ja vastupidi.
Võib-olla kaalutakse meie süüd hoopis
teistsuguste kaaludega, kui me arvame.

/Tiit Aleksejev "Palveränd. Lugu esimesest ristisõjast", 2008/

Arusaamatus

2010-06-01T11:35:00.002+03:00

See on tema. Läksin passipilte tegema, ta oli
ka kabiinis, nii et jäime mõlemad pildile.Ta
vihkab neegreid. Nad on nagu kaks tilka vett
või noh, kohvi. Ta ei vasta. Ta on tumm.
Räägin temaga telefonis. Ta toksib vastu.
Ma oleks ka hüsteerias, kui saaksin teada, et
mul on üks neegripoeg. Sa oled obsessiivne.
Rahune, mida rohkem isasid sul on, seda
normaalsem inimene oled. Ka minu jaoks
oled sa võitja. Sa aitad mul saada paremaks
inimeseks? See on üks sitt, aga see oleks palju
parem, kui ei oleks selline sitt. Kuradi hiinlased,
lõpuks läheb odav kalliks maksma. Tahan, et te
annaksite mulle midagi orgaanilist. Pane sinna
rohkem liha, rohkem verd, rohkem higi. Kui
piinlik olukord...tähendab, mugav. See on
väga hea. Ärge saage valesti aru.

(Aida, "Macu, que sera lo que tiene el negro")

Tõrje

2010-05-30T15:40:00.016+03:00

Vanalinnas liikusid salakavala pettusskeemi
raknedajad (pätid). Nad leidsid lihtsameelseid
uskujaid, kes ei näinud salakavalat pettusskeemi
läbi (ohvrid). Kogunesid kambaga väljavalitu
juurde. Ütlesid lahkelt, et tal on suur sääsk
(arvatavasti mürgine) kaela peal. Ühel pätil
oli punane piits, millega pinisev putukas
eemaldada. Teine salakaval petis pakkus
kupukreemi. Kui sääsk oli tõrjutud, kamp lahkus.
Kannatanud avastasid mõne aja pärast, et neil
on väärisese või rahakott kadunud. Ohvritel,
kes lasid salakavala pettusskeemi läbiviijatel
vaadata, kas läheduses leidub veel mõni sääsk,
oli puudu rohkem asju. Rahvas on segaduses.

Tükk

2010-05-30T12:52:00.002+03:00

Ta valis hea koha, kus olla, keegi ei pea teda
idaeurooplaseks, kõik arvavad, et ta on sakslane.
Rikas saksa turist. Küllap mingi päranduse saanud.
Ta tõusis hommikul üles, pani juustulaadse massi
leivamaitselisest jahust tehtud tüki peale ja läks
rõdule. Hingas sisse naabrite kohvi. Rand on lähedal.
Alasti päevitajate vahel kõnnivad raisakotkad.
Nokivad, sest elus on hetki, kui sa pead tegama
valiku. Kui üks otsus muudab sind ja sa ei saa tükki
tagasi panna. Mis siis, kui ta elaks kuskil mujal. Kõik
saaksid aru, et ta pole sakslane. Ainult siin on elu ilus.
Rõdul on hea olla. Randa ta ei lähe. Tuult on palju.
Ja nojah, tegelikult, kaloreid võiks vähem tarbida.

Teadmatus

2010-05-27T20:01:00.002+03:00

Teatud Somaalia piirkondades on geidel kaks
võimalust: „jääda kappi“ või kanda naiste riideid.
Kui perekond tegi talle ettepaneku abielluda ühe
kauge sugulasega, siis pidi ta ütlema, et tema
armastatu on mees. Põrgu läks lahti. Isa jooksis
noaga mööda maja ringi. Ta põgenes koos
kallimaga teise linna. Tolerantsemasse kohta.
Nad otsustasid „jääda kappi“. Kohalikele see ei
meeldinud. Tehti boikott. Elu muutus võimatuks.
Raha sai otsa. Lõpuks hakkasid nemadki naiste
riideid kandma. Paar sai kohe töö ning elukoha.
Kuid algas tsiviilsõda. Oleks nad teadnud, et asüüli
taotlemise põhjuseks võib olla ka homoseksuaalsus,
oleksid nad seda varem teinud.

/afrol News/

Surve

2010-05-23T19:16:00.002+03:00

Kümme aastat tagasi loodi Meeste Harimise
Toetamise Assotsiatsioon. Et harida, motiveerida
ja toetada mehi saamaks paremateks isadeks,
toetavamateks abikaasadeks ja kohusetundlikumateks
kodanikeks. Ühenduse suurimaks mureks on,
et isasid ei lubata nende laste juurde. Paljud
mehed tunnevad, et nad on ebasoodsas olukorras.
Mehed on kriisis. Pinges. Nad võiksid kaevata
ülemkohtusse, aga pole raha. Antud organisatsiooni
võivad pöörduda kõik mehed, et väljendada
fustratsiooni ning otsida lahendusi oma probleemidele.
Paljud mehed liituvad, et aidata teisi mehi, kes
on surve all. Kümnenda aastapäeva nädalal käivad
liikmed koolides ja räägivad, mida tähendab olla mees.
Teine suur probleem on meeste tervis.

/Nation News/

Tegelikult

2010-05-22T20:34:00.003+03:00

Ühe maailma usaldusväärseima elektroonika
tootmise ettevõtte iPadide tegija hüppas maja
katuselt alla ja suri. Juba kümnes tööline, kes
sel aastal endalt elu võtta tahtnud on. Kaks
jäid ellu. Ettevõtet süüdistakase pikkades
töötundides, madalas palgas ja karmides
juhtimismeetodites. Kuid samas on seal 24h
suitsiidi preventsiooni telefoniliin. Pakutakse
autasu neile, kes annavad infot, mis võib takistada
enesetappu. Plaanis on kutsuda munkasid, kes
mälestavad surnuid ja õnnistavad elavaid.
Ettevõte on kindel, et tegelikud põhjused
peituvad peremuredes või romantikaprobleemides.

/Shanghai Daily/

Faktid

2010-05-22T11:52:00.003+03:00

Lõuna-Aafrika Vabariigis pandi Barbie seitsmeks aastaks
vangi. Teda süüdistati üheteistkümnes seksuaalse ahistamise
juhtumis. Muuhulgas ka naiste solvamises ja lasteporno
omamises. Barbie kaebas otsuse edasi, sest tegude sooritamise
ajal oli ta oma endise poiss-sõbra mõju all. Tal oli madal
enesehinnang, krooniline posttraumaatiline stress ja
suur depressioon. Nüüd käib ta kirikus. Seda ei rahuldatud.
Barbie on vanglas. Ta võis kaasa võtta mõned isiklikud asjad.
Padja ja teki, aga mitte laptopi. Ta nuttis kaks esimest päeva.
Rotid jooksevad öösel üle tema. Aga siis leidis ta meeldivad
naised, kes võtsid ta oma tiiva alla. Ta tahab olla täiuslik vang.
Barbie kasuisa kirjutab saagast raamatu, mis põhineb faktidel,
aga mida on lihtne lugeda.

/Cape Times/

Eluolu

2010-05-19T11:26:00.005+03:00

Ma olen väsinud ja ei viitsi.
Ma ei talu neid hääli.
Nad ei kuule mind.
See uks ei lähe kinni.
Ma tahan vett, aga
ma ei saa juua.
Janu võiks olla suurem,
kui kraanist tulev närvikulu.
Ma ei looda.
Ma pole realist.

Äike

2010-05-13T20:07:00.003+03:00

Vihma hakkas sadama. Me jooksime ühe vana maja
kulunud rohelise uksevarju alla. Välku sähvis üle taeva.
Rase narkodiiler lõi mulle risti ette, sest nii tuleb teha.
Neil oli alati midagi kaasas. Isegi siis kui läksime uut
kraami saama. See toimus pimedas. Linnast eemal.
Aga mitte kaugel. Me ootasime autos. Kohe pidi tulema
tema mees. Joostes. Ta jooksis lõbu pärast. Keegi ei
kartnud. Oli aeg kokaiini kaaluda. Ma olin väsinud
ja jäin magama. Võõras oli mulle samal päeval
kinkinud suure pehme mängukuke. Selle najal oli
hea magada. Homme ma lähen ära.

Lugemiseks

2010-05-11T17:46:00.002+03:00

Haiglasse sattumise ajaks oli ta kirjutanud
üle 2000 lehekülje seosetuid lauseid.
Ravi ajal üritas ta igal võimalusel arvuti
juurde pääseda, et mõni jutt valmis kirjutada.
Teistele lugemiseks. Lõpuks hakkas ta salaja
tualettpaberiga tähti moodustama, et nendega
kolmandasse kabiini ajutisi sõnumeid jätta.
Ülevaadet antud tekstidest ei saa edasi anda,
sest keegi ei viitsinud lugeda. Perekond
otsustas faili kustutada.

Lilled

2010-05-09T09:23:00.002+03:00

Ta oli huvitav tüdruk. Ta ei näinud hiiglaslikke
ämblikke või luuravaid mõrvareid. Ta ei ärganud
vereloigus, ümbritsetuna tükeldatud kehaosadest.
Ta tõusis hommikul keset kõige ilusamat aasa,
mis oli täis mõnusalt lõhnavaid lilli. Ta korjas õisi,
tegi kimpe, punus pärgasid. Kinkis pärjad oma
emale, kes need pisaratega vastu võttis.
Ema oli väsinud. Lootuse unustanud.
Tüdruk naeratas. Istus kivile, hingas sisse
seda meeldivat õhku. Nii hea ja kerge oli olla.
Ema ei saanud koos temaga istuda. Tal
polnud aega. Aga küllap oli ta õnnelik, kui
sai õhtul uinuda selles suurepärases lillelõhnas,
mis tuli kingitud pärgadest. Siis ema enam ei nuta.

Klassika

2010-05-08T17:07:00.004+03:00

39-aastane mees hakkas peale mitmenädalast joomingute tsüklit
kuulma oma korteri uksel kraapimist. Ta arvas, et need on tema
abikaasa sugulased, kes tulid teda tapma. Ta on oma naise elu
ära rikkunud. Meest haaras hirm, kuid samas ka võitlusvaim.
Ta võttis roostetanud sae ja jäi esikusse ootama. Teda juba
niisama ei murra. Hääled ukse taga muutusid valjemaks,
plaanid said vastatel selgemaks. Naine üritas mehele rääkida,
et kedagi ukse taga pole ja tegelikult on tema elu päris ilus.
Mees ei uskunud. Oli kuulda juurdetulevate inimeste samme.
Nähtavasti oli abikaasa ka Narva sugulastele helistanud.
Naine pidi nendega kambas olema. Mees tegi ukse lahti.
Kedagi koridoris polnud. Treppidelt kostus põgenejate kõmin.
Nüüd nad ootavad maja ukse juures. Mees läks õue, kuid
ei leidnud kedagi. Ta kuulis ähvardavate häälte kaugenemist.
Nad tahtisid teda kavalalt lõksu püüda. Tarkpead.
Kuskile metsa maha matta, nii et keegi teda ei leia.
Alkohoolik ärkas intensiivravis. Hääled olid kadunud.
Naist kahtlustab siiamaani.

Lõpp

2010-05-08T09:25:00.006+03:00

Talle tundus nagu oleksid tal jalas rasked lohisevad kleepuva
tallaga sussid. Mitte mustad kõrge kontsaga saapad. Kerge
minkleit muutus hetkega paksuks hommikumantliks, mis oli
liiga pikk ja takerdus jalgadesse. Tema süda tegi meeletut tööd
ja lihased pingutasid, et ta ümber ei kukuks. Ta oli pehmes
uduses kõrbes, mille kuum õhk muutis hingamise valusaks.
Ta ei saanud enam aru vahemaast, ta ei suutnud tajuda
oma sammude pikkust. Ta sirutas käe välja, et võtta kinni
ukselingist. Mingi segane, kes käib käsi ees ja püüab midagi,
mida pole olemas. Kindlasti teised juba vaatasid. Kui nad nägid läbi
selle uduse kõrbe. Seda nõrka, mõstusekaotuse äärel olevat naist,
kellel on kodus kaks laenatud kassi. Lõpuks jõudis ta käsi ukseni,
ta lükkas selle lahti. Südamelöögid muutusid tugevamaks, justkui
kumisesid läbi keha. Läbi tema aju.Ta püüdis tunnetada ennast
kõndimas, kuid sellest ei tulnud enam midagi välja.

Silmad

2010-05-05T20:30:00.003+03:00

Ma tulin koju ja nägin teda oma maja nurga juures.
Vaatasin ainult korraks. Lihtsalt mingi võõras.
Võib-olla ootas kedagi. Ta suitsetas ja rääkis mobiiliga.
Ta nägi mind ja enam pole ma tema jaoks tundmatu.
Tänaval, bussis, poes, ujulas, metsas, kohvikus.
Ma ei vaata talle otsa. Ma ei teagi, milline ta on.
Ainult ta ähmane kuju on tuttav. Kehahoiak.
Ma aiman, milline on tema hääl, kuidas ta hingab.
Ma kardan, kui ma lähen uksest välja, sest ta on jälle seal.
Ma kardan, kui ma kuulen tema samme.
Ma kardan, kui ma teda ei näe, sest siis võib olla ta veel lähemal.
Kui tema silmadest peegelduvad minu omad. Ma kardan.

SkyPlus

2010-04-27T19:36:00.003+03:00

Ma ei tea, kes see oli, aga see oli ablas näkk. Kaval nugis.
Sattusin selle peale Selveris. Enne seda läks juba kuumaks.
Siga ja jänes olid ka vist kuskil seal läheduses. Väga värvikas.
Päike paistab ja see tähendab seda, et kõik on kontrolli all.
Odav meelelahutus. Ta on ufo, ma arvan. Sünnitusmaniakk.
Ma vaatan ikka tervikut. Sisu on ka vaja. Kumab läbi.
Päris hea nädala algus. Eks ma siis hõõru selle sisse nüüd.
Mis siin salata, tegelikult on pigem rõõmu kui kurbi sõnumeid.
Sellest oleks ägeda teleshow saanud teha. Kui suur telekas sul on?

(Sky Plus, Hommikuprogramm, 26.04.2010)

Terevisioon

2010-04-26T09:22:00.001+03:00

Praegu levivad ühiskonnas sellised kahesugused emotsioonid.
Räägime majandusest ka. Millised võiksid olla need uued pärlid?
Millised Teie ootused on? See on see koht, kus saab seigelda veel.
Mis see uus oleks, mis aitaks edasi? Kuhu areneb inimese pöial?
Siin räägitakse sellistest temperatuuridest. See on nagu väline pool.
Neid vihmasadusid tegelikult ei ole tulnud. Teemasid aga terve rodu.
Häid soove, häid mõtteid muidugi tasub koguda. Loomulikult.
Aga linnuvaatlussõidud lodjaga. Linnud saavad vaadeldud.
Ma näen sinu silmadest, et sinul on kõik see tehtud. Põrsas.
Dividendidest käib jutt. Väga tore. Väga tore. Väga tore.

(ETV, Terevisioon, 23.04.2010)

Reklaamipaus

2010-04-25T12:23:00.000+03:00

Unusta vanad ja hämarad ajad. Või siis mitte.
Nüüd poodides tagasi. Nagu ikka, rasvavabad.
Tunned nagu kogu maailm su ümber kukub kokku.
Abi on käeulatuses. Avastage uus dimensioon.
Halloo! Seedeprotsessi võib toetada mitmel moel.
Mis on sinu stiil? Peavalu. Sügelus ja lööve.
Meie ei aja tühja juttu. Kuuljad kuulgu, nägijad nähku.
Hinga sügavalt sisse, sest elu läheb ainult põnevamaks.
Veelgi rohkem maitset. Piisab vaid ühest tabletist päevas.
Tähelepanu! Valmis olla! Leia sügavkülmaletist.
Iga päev. Pakkumine kehtib kuni 09.05.2010.

Ilu

2010-04-24T17:48:00.006+03:00

Ta näeb välja eksinud ja võidetud. Haiseb nagu tagumik.
Modellindus pole midagi, mida sa saad õppida üleöö.
Homme võib olla karvane situatsioon, ärge takerduge.
Ta käed on imelikud, ta jalad on imelikud. Näo miss.
Te näete välja nagu kosmose merineitsid. See on ilus.
Sa oled idioot. Sa ei riski piisavalt. Lükka pea ette.
Mina ei hoia kellelegi lifti. Mina hammustan keelde.
Armastan seda tunnet. Ta nägi välja nagu kala kuival.
Sain ühe z-i kätte. Kas sa vajad veel natuke praktikat?
Ma olen nii väsinud. Üks lammas. Kaks lammast.
See on väljakutse. Sa ei saa võistelda drag queeniga.

"America's Next Top Model" (14/7).

Ühendus

2010-04-20T19:58:00.008+03:00

Jälle Roosa Panter. Sa mängid oma eluga. Jõudsid liiga vara. Kell kuus hommikul. On tasuta põrgu päev. Me ei saanud inimsööjat süüdistada. Üks katkine käsi ei kustuta tema koormat. Mis sa tegid, pole piisav. See ei ole videomäng. Te olete laipade ekspert. Siin on kõik isiklik. Arvan, et sellel, kes ei tunne lähedust, pole siin midagi teha. Ta nutab verd. Sa oled paigal. Asju juhtub. Hamburgerid on armsad. Mul pole valikut – kas oled see sina või mina. 1876 leiutab Alexander Graham Bell telefoni ja koos sellega võimaluse rääkida suurtelt distantsidelt. Tahame teha head ja halba lihtsalt sellepärast, et oleme ühendatud. Kas ma võin Teilt midagi küsida? Kas Te magaksite minuga ükskord? See on üks teene kuradi hullult kuradi hullule. Üks saar, mis kadus vette. Homme on jälle kõik sama.

(Laused: "Los hombres de Paco", osa 111)

* Ka mulle kuluks ära "un favor de puto loco a puta loca".

***

2010-04-19T19:24:00.005+03:00

Turistid.
Reegel number kaks:
ole alati keset teed.
Nad lihtsalt löövad üksteisele vastu õlga.
Ma arvasin, et sa oled naine.
Sa ei vaja kaloreid.
See on nagu kuus kuud teraapiat.
Juhtus nii.
Ta andis sulle selle silmaklapi.
Tasuta?
Mis on reegel number üks?
Kas te ei näe,
me kõik sureme ära!
See on nii häiriv.

(Võtsin need read: "Jääaeg 3", lavastaja: C. Saldanha )

Apoloogia

2010-04-18T09:24:00.012+03:00

Kui su pojad oleksid varsad või härjavärsid,
siis tuleks sul nende jaoks palgata kogenud mees,
kellest võiks loota, et ta neist kaunid loomad kasvatab.
Ta uurib nii maa-aluseid kui taevasi nähtusi,
keerab vale tõeks ning õpetab ka teisi seda tegema.
Kas leidub niisugust inimest, kes hobuste olemasolu ei usu,
ratsutamist aga küll.
Paratamatult tuleb nagu varjudega võidelda,
end kaitsta ja küsimusi esitada,
ilma et keegi midagi vastaks.
Kui mitte mingeid tundeid ei ole,
siis pole see midagi muud kui uni,
mille vältel ei näe isegi unenägusid.
Kas halvad ei tee halba, õilsad aga head just neile,
kes alati on kõige lähemal.
Oleksin iseennast peaaegu unustanud.

(Platon "Sokratese apoloogia")

Pidusöök

2010-04-17T08:44:00.006+03:00

Tal on niisugune komme -
läheb kuhugi kõrvale ja jääb sinna seisma.
Kas poleks meil, sõbrad, kasulikum veini vähem juua.
Minagi olen üks neist, kes eile vinti jäi.
Teen ettepaneku äsja saabunud flöödimängijanna vabaks lasta:
mängigu midagi iseendale.
Võiksime kõneledes sobivalt aega veeta.
Kas sa nimetad tõepoolest kauniks seda,
mis on ilust ilma jäetud ja ilu vajab?
Tarkust otsivad need, kes asuvad keskel,
tarkade ja võhikute vahepeal.
Mida ihaldab too, kes kaunist armastab?
Et see talle osaks saaks.
Kõik, mis osutub mitteolemisest olemisse ülemineku põhjuseks,
on looming.
Kõik inimesed on rasedad nii kehalt kui hingelt,
ja kui nad jõuavad teatud eluikka,
ihkab inimloomus sünnitada.
Sest sünnitamine ongi see igavene ja surematu,
mis võib avalduda surelikus olendis.
Surematuse pärast ongi neis selline innukus ja armastus.
Alati vedeleb ta ilma tekita kuskil põrandal.
Tegeleb kogu elu filosoofiaga.
Ei pool ega tervik kutsu esile armastust.
Kui selles ei peitu mingit hüve.
Tõotuse andis keel, mitte süda.

Loovkirjutamises oleme kokkukleebitud tekste lugenud, sellepärast tegin ise ka. Võtsin ette Platoni "Pidusöögi".

Tere

2010-04-13T18:38:00.002+03:00

Aitasin täna ühel oma kolleegil tema deliiriumi projekti teha. Hiljem ootasin peatuses bussi ja juhtus see, mis juhtuma pidi, sest "saad seda, millest mõtled" - sattusin kokku deliiriumis naisega. Okei, ilmselt polnud tegu intensiivraviosakonnast põgenenud, korraks raamatukokku varjunud ja siis bussipeatusesse hüpanud indiviidiga. Või äkki? Igatahes olin veidi üllatunud, et ta minu oma "tugiisikuks" valis. Ta isegi müksas mu õlga oma käega. Ja istus siis peatuse pingile, hakkas rääkima väga segast juttu, millest ma kõike aru ei saanud, sest ma olin tema "terest" hägustatud. Ma uurisin teda tükk aega väga hoolikalt, kui ta oma juttu ajas ja mõtlesin, kas ta võis mind tõesti tunda. Ta ju ütles mulle "tere" kuidagi väga tuttavlikult. Oli umbes sellise tooniga nagu: "ma olen väga tähtis naine ja mul on väga kiire, aga ma ütlen sulle tere, sest sa oled ka väga tähtis naine, kuigi sul ei ole nii kiire". Ma loodan, et teised tähtsad naised on ka taolise "terega" kokkupuutunud. Tähtsatel ja kiiretel meestel on teistmoodi "tere", kui üldse on, võib-olla nad lihtsalt krooksuvad või midagi.
Igatahes olin ma täielikult ebainimlik ja läksin bussi, kui buss tuli. Vaene naine oli nutuäärel, aga minu laps oli lasteaias ja kell oli palju. Poleks mul neid vabandusi, siis oleks kindlasti juttu ajanud. Pealegi, ta võis olla lihtsalt natukene purjus. Olgem ausad, kui ta oma kotis sobrama hakkas, siis ma ootasin, et nüüd pakub lonksu. Aga siiski mitte. Hädaabi numbrile ei saa ka ju helistada, et korralike riietega siiski pigem sätitud naine, kes ei tuigu ja vist eriti ei lõhna, räägib segast juttu. Või saab? Ma loodan, et ta oli lihtsalt natukene segasusseisundis ja arvas, et ma olen keegi teine. Äkki on mul teisik (kelle nimi on Sergei?). Mu teisikul on nüüd sõber vähem...jälle kahju.

Psühholoogid

2010-04-10T18:26:00.005+03:00

Käisin täna Eesti Psühholoogide Liidu konverentsil "Psühholoog ja kultuur". Juttu tuli organisatsioonidest, rottidest, hasartmängudest, mitmekultuurilisusest, lastest, psühholoogiast(!) ja loomulikult suitsiididest. Jutustajateks(vastavalt teemadele) olid A. Pulver, J. Harro, A-R. Tereping, A. Valk, T. Tulviste, A. Toomela ja A. Must.
Niisiis, organisatsioonid lähevad seda teed, et reaalsus asendatakse ideaalidega. Tekib kollektiivne ebaadekvaatsus ja arvatakse, et ideaalne saabas on olemas. Tegelikult pole. Tegelikult on nii, et töötajate heaolu tõstes ei saa suurendada tulemuslikkust.
Rottidele jällegi meeldib, kui neid kõditatakse, aga ometigi ei päästa seegi laborirotti stressist. Kusjuures stressile kõige tundlikumad on suure sotsiaalsusega rotid. Vahvad uurimused on ka need, kus tehakse rottidele mingi ajutrikk ja siis ta liigub sinna, kuhu teadusmees valgust suunab. Loodetakse, et ükspäev saab tehnoloogia abil suunata kõiki liike tegema seda, mida teha vaja on. Aga kõige tähtsam on see, et arvatavasti on kõik 22 000 geeni seotud kõikide psüühiliste funktsioonidega.
Hasartmängude sõltuvusega on Eestis paraku kehvad lood. Uurimused näitavad, et kui võiduvõimalus on väike ja mängitakse väikeste summadega, siis ei teki sõltuvus eriti kiiresti. Ja loomulikult suurte juhuslike võitude puhul on sõltuvus sinu sõber. Nii et näiteks Soomes on väikeste võitudega mänguautomaate igal pool baarides või taolistes kohtades, aga ainult üks suur kasiino. Eestis on jällegi olukord vastupidine, kinnised ajataju kaotavad sillerdavad kasiinod tekitavad rahva seas sõltuvust ja muud võimalust polegi natuke raha masinasse panna. Nii ongi Soomes 0,6% elanikkonnast hasarmängusõltlased, aga Eestis 2,1-3,4%(6,4% koos riskigrupiga). Aga kuna vastava seadlusandluse koostamisse psühholooge ei kaasata, siis pole midagi teha. Peale veel rohkemate uute kinniste kasiinode. Meil lihtsalt arvatakse, et kui on sein ees, siis probleemi ei teki. Sama lugu pidi olema alkoholikultuuride ja kell-kümme-enam-osta-ei-saa kultuuridega.
Ja venelased tunneks ennast Eestis rohkem kodus, kui neil oleks rohkem suhteid eestlastega ja alles siis võiks keele ära õpida. Jällegi riigi teema, et muudkui keeleõpe ja keeleõpe, tegelikult oleks ühistegevust vaja. No ja ega need eestlased, kes seitse aastat koolis vene keelt õpivad, ei oska ka lauseid moodustada, kui suhtlema ei pea.
Lastekasvatusega on nii, et eestlased teadagi rõhutavad töökust ja mittemingit naeru või rõõmu tundmist - see on rootslaste teema. Rootslased on üldse väga liberaalsed kasvatajad. Ei saa mainimata jätta ka seda, et eesti isad muutuvad eriti toredaks, kui psühholoog perel külas on ja asja uurib.
Suitsiididest on juba ammu teada, et mehed teevad rohkem enesetappe, aga naised teevad rohkem enesetapukatseid. Miks naised ei õnnestu: 1) tahavad lihtsalt tähelepanu; 2) naissuguhormoonid on protektiivse toimega(ju siis sunnivad näiteks viimasel hetkel ümber mõtlema); 3) naised ei oska sõlme siduda.
Räägiti ka enesetaputerroristidest, kes on üldjuhul haritud, abielus, lastevanemad, füüsiliselt ja vaimselt terved ning mitte alati religioossed. Nad on lihtsalt suure kuuluvustundega ja seavad kollektiivsed eesmärgid isiklikest ettepoole. Kui keegi veel Al-Qaeda üle juurdleb, siis sealne värbamissüsteem on võrdne maailma parimate ülikoolidega. Miks peakski keegi mõtlema, et antud organisatsiooni saaks lollide hullude peal üleval hoida. Küllap mingi kollektiivne egokaitse, et noh, me ei saa neist jagu, järelikult on nad debiilikud.
Kokkuvõttes on tänapäeva psühholoogias olukord sitt ja sitemaks läheb.

Ekstsess

2010-04-09T14:22:00.001+03:00

Elu, mis oli
mööda voolavaid radu.
Hingesid täis
mälestuste udu.

Ekslevad kivid
ojade sees.
Kaovad needki
tõusuvees.

Päikese aurust
ilmub üks kari.
Kui keegi küsib:
Mis tegid?
See pole Sinu asi!

Kallistus

2010-04-07T10:41:00.000+03:00

Igahommikuse une
ähmane erksus.
Hetkeks tuim
lubab olla.

Abitult tunda.
Tahan karjuda.
Hoolimatult.
Võiksid lahkuda.

Sa ei saa.
Ma olen siin,
hoian Sind.

Usk

2010-04-06T16:42:00.002+03:00

Olen käinud päris mitmel koosviibimisel, kus on inimesed, kes usuvad inglitesse, maavälistesse olenditesse, auratransformatsiooni ja muudesse rohkem või vähem kliinilise populatsiooni seas levinud konstruktidesse. Praegu toimub neid kokkusaamisi Eestis arvatavasti iga päev ja neid on igasuguseid. Aga siis, kui mina alustasin(rohkem kui 10 aastat tagasi), polnud see asi vist veel nii levinud. Kui ema minu ja mu venna transtsendentaalset meditatsiooni õppima viis, ma ei saanud mõned päevad korvpalli trennis käia. Jälle kossuplatsil olles ütlesin treenerile, et olin haige. Ta loomulikult ütles, et jah, näed haige välja küll. Okei, tegelt ma ei arvanudki, et TM mu igavesti terveks teeb.
Igatahes olin mina üldjuhul üks nooremaid koosviibijaid ja mul oli ka olemas mingid idealistlikud mõtted seoses mediteerimise või muude juttudega. No ja siis tuli see hull kogemus, millest ma rääkida tahtsin. See oli mõned aastad tagasi, kui läksime ühele kokkusaamisele, mille suunda ma ei taha siin öelda, sest tegelikult on see endiselt üks positiivsemaid nähtusi esoteerikamaastikul, ainult see grupp, kellega ma kokku sain, oli pettumus. Mina oma nooruse naiivsuses arvasin, et teised inimesed, kes on antud asjadega kauem tegelenud, on minust targemad, arenenumad ja saavutanud teatud rahu, tolerantsuse, võib-olla isegi "armastuse kõigi elava suhtes". Midagi, mis võiks olla eeskujuks. Istusime ringis ja pidime tegema ühe harjutuse ja tuli välja, et krt, nad ei usugi sellesse, mida nad ütlevad. Ma ei oodanud seda. Oleks ma sinna küünilise pilguga läinud ja kuulnud seda, mida kuulsin, siis oleks haiglaslik võidurõõm mind tabanud, et jooobuud. Aga mina läksin sinna oma poolsuurte silmadega ja uskusin, et keegi usub. Ise ma ju teadsin, et mina ei usu. Mis ei tähenda, et ma ei taha uskuda, vaid tähendab, et kui ma näiteks ütlen: "Ma usun Jumalasse", siis mul miski kripeldab sees, aga samas ma ei saa ka vastupidist südamerahuga väita. Seda tunnet pole. Ja nemad lihtsalt olid samasugused uskmatud, aga nad teesklesid, et usuvad. Ja see paistis silma, sest varem olin kohanud siiramaid uskujaid. Mina ikka mõtlesin, et okei, kui ei ole seda tunnet, siis ei ole. Võib-olla tuleb minuni, võib-olla mitte, aga hingerahu peaks tulema sellest, et lihtsalt tead, et see tunne on kuskil siiski olemas/tulemas, mitte sellest, et seda on võimalik endale/teistele näkku valetada. Kogu lugu häiris mind sellepärast, et selline valetamine reostab usku, selle siirust ja armastust. Just inimeste sees ja inimeste vahel, sest valetajad oma vales esindavad hoopis midagi muud, mitte seda, mida nad väidavad ennast esindavat, aga teised näevad ju väidet ja valet ja panevad selle kokku esindatava nähtusega. Igasugused religioonid on seda valet täis, ma olin õndsat mittevaleusu lootust endas hellitanud. Krt nad hakkavad uskuma seda, mida nad ei usu.
Nüüd ma olen vanem ja targem ja tean, et igas asjas on head ja halba. Iseasi, kas ma seda ka tunnen.

Arvamusliider

2010-04-05T23:35:00.003+03:00

Ma tean,
mida Sa mõtled.
Ma olen Su peldikus,
mis on köögi kõrval,
ja kasvuhoones,
mis on rõdu asemel.

Ma käin Su kannul,
kui Sa vahetad bussiistet,
sest see oli viltune.
Ma näen Su varbaid,
kui Sa nad rannaliiva sisse peidad,
sest päiksekreemi ei jätkunud.

Ma tunnen su pesupulbri lõhna,
mida Sa liiga palju masinasse paned.
Ma olen Su kõrval,
kui sa poest vähem vorsti ostad,
sest lihaletis oli meesmüüja.

Ma märkan seda,
kui sääsk Sinust mööda lendab,
sest ma tean.

Elukasiino

2010-04-03T11:07:00.003+03:00

Hiljuti oli mu vanaisa sünnipäev(89), külalisi tuli oodatust rohkem ja istusime eraldi laudade ääres. Meie ümmarguse laua pokkerisõltlastest kaaslased teemavalikuga ei originaalitsenud, nii et rääkisime sellest. Kapi peal oli suur kaardipakkide ja zetoonidega metallist kohver, kõige raskekujulisema sõltuvusega tegelased ei suutnud sellest näppe eemale hoida, aga teiste pidurid töötasid, nii et mänguks ei läinud. Mina ei tahtnud üldse sellest rääkida, tahtsin eluõppetundidest jutlust pidada(tegelikult pole ma mingi seletaja ja ma ei tea, kust see seletamise tahe tulnud on). Kõige tähtsam, mis ma õppinud olen, on see, et oma elu on vaja usaldada. Ja ma olen mõelnud, kuidas seda usalduse asja endale rahuldaval moel lahti seletada, sest krt küll, mõnikord on nii sitt olukord, et ei tahagi kuulda midagi mingist usalduse ninnunännust. Ja ma siis mõtlesin, et "maja alati võidab!". Võib-olla on nii, et igaüks on oma elukasiinos, kus maja alati võidab, ja mängib seal pokkerit. Mitte see ei huvita mind, et elu on mäng - trallallaaaa - hõkk - teeme ühe stripp-pokkeri, vaid see, et maja võidab pikas perspektiivis ja teatud mõttes juhuslikkuse alusel. St, sa võid olla oma maja peremees, aga näiteks 10 aastat järjest kaotada, sest lihtsalt juhtus nii - see oli see kord, kui teised mängijad võtsid kõike, mida nad oma 47(?) protsendilise võiduvõimalusega sinu suhtes võtta said. Aga pokker, kui mäng sobib siia sellepärast, et seda on vaja osata mängida. Nii et kui on kogemusi, siis saab juhuslikkuse miinimumini viia, aga võiduvõimalus 53/47 säilib ja sellega on vaja arvestada. Tuleb adekvaatselt hinnata oma strateegiaid, sh panuseid ja kui vaatamata õigele otsusele korra-paar kaotasid, siis pikas perspektiivis sellega siiski võidad. Vahva on see, et kuigi inimesed mängivad omavahel, on nad igaüks enda kasiinos. Võid teistega mängida, aga teise kasiinosse minna ei saa, sest igaüks näeb oma eluruumi läbi enda silmade. Selleks, et minna teise kasiinosse, peaksid nägema, tundma jne nagu tema, mis on võimatu.
Loomulikult on tähtis see, et noortel ja rohelistel pole oskusi ega kogemusi, et korralikult mängida ja võit/kaotus võib olla rohkem õnn/õnnetus kui õiged otsused. No ja siis veel see, et tuleks mängida sama tasemega inimestega, sest kui kogenum mängib liiga palju algajatega, siis algajatel on ju õnnele lootmine suur ja neil pole "targale" muud pakkuda peale juhusliku võidu/kaotuse. Samas, need on juba teema alapunktid, millesse võib omaette süübida kui indu on, aga kokkuvõttes saab väita, et oma elu võib usaldada, sest isegi kui puuduvad oskused ja üleüldse elutahe, on paraku nii, et maja alati võidab. See on elu seadus.

Ps. Ühte sorti kauni eluteooria järgi võiks võiduvõimalus olla ka 51/49, sest elus ja igas inimeses on 51% head ja 49% halba, aga seda ei pea uskuma. Võib öelda et on 53% head.

Pps. Segane jutt juhuslikkusest ja samal ajal oskustest tähendab seda, et alati pole vaja oma mõtetega üle pingutada ja põhjuseid otsida, vaid leppida sellega, et lihtsalt juhtus nii. Lisaks pole põhjuste otsimisest mingit kasu, kui pole oskusi, et neid otsida ja kui saad aru, et sul pole oskusi, et põhjuseid otsida, siis tuleb hoopis oskusi otsida jne jne jne jne.........

Räppar

2010-04-02T09:44:00.002+03:00

Öösel värvisin juukseid, jõin kohvi ja üritasin kirjutada oma uurimisprojekti. Vaadates tähtsamate teadlaste töid, siis ehk on nemadki vesiniku aurude all oma jutte kirjutanud. Näiteks ühes töös klassifitseeriti muuhulgas tagumik kui ohtlik kehaosa ja põlv kui ohutu. Ärge nüüd arvake, et ma EBSCOhost-i "buttocks" otsingusse panin, kuigi ka see sobib mu söömiskäitumise teemaga. Selles uurimuses olid siiski toidud ka olemas - keelatud ja lubatud, näiteks pirukas ja oad. Ja siis pidid 41 naist täitma ära skaalad, kus tuli hinnata ohtliku tagumiku sotsiaalsust 7-pallisel skaalal(1 - üldse mitte sotsiaalne, 7 - väga sotsiaalne) või ohutu põlve rahulikkust. Tulemused olid juba ette teada, loomulikult on tagumik vägagi sotsiaalne ja põlv toob rahu majja. Oad ei huvita kedagi ja pirukad tekitavad ärevust.
Üldiselt pole mul selle vastu midagi, kui naised oma kehaosi lahterdavad ja keelatud pirukatest mõtlevad. Aga kui töö peaautor on Ph.D., kogu analüüs on kokkuvõetud kuuel tulpdiagrammil ja siis tuleb mu tuttav, kes teeb psühholoogia doktorikraadi, tänaval vastu ja ütleb, et alles nüüd on tunne nagu teeks PÄRIS asja...nojah, ta on mees ka, meestel ongi tagumik nagu PÄRIS(hahahohohaahaa).
Peale rasket teadusööd käisin hommikusel diskoringil. Sörkisin ja kuulasin muusikat. Kui keegi näeb Pässa tänavatel kedagi, kes teeb jooksusammude vahel paar breigiliigutust või räpib omaette, siis see võin olla mina. Ootamatult palju inimesi oli tänavatel. Jalutasid oma koertega, kohmitsesid lumelabidatega, tegid kepikõndi, päike ei paistnud ja prügiauto sõitis. Pühad.

Sahara

2010-03-31T11:11:00.004+03:00

Mõtlen mõnikord nende Sahara vanakeste peale, kes mind kunagi ammu oma perre vastu võtsid. Kui juhtub, et telefonis räägime, siis kutsuvad meid tütrega külla. Lootusrikkalt, tegelikult ka kultuurieripäraselt. Selles mõttes, et nemad seal räägivad nii palju. Kõike, mis pähe tuleb, ei räägi, aga piisavalt. Nagu sotsiaalpsühholoogias õppisime - nendes kultuurides, kus kaetakse ennast üleni riietega, oma sisseelu ei varjata, aga need kultuurid, kus ollakse paljamad, varjatakse mõtteid. Nii et kui mina mõtlen siin, poolpaljaste kultuuris, et tahaks külla minna, siis mõtteks see jääbki. Senikaua kuni reisirahaplaan tuleb. Aga nemad mõtlevad, et ma võiks külla tulla ja ütlevad seda välja, mis siis, et võimalust või plaani polegi. Oi, kui palju me seal lollitasime ja lapsi oli ka meeletu hulk. Nii et sellist üksikut tunnet, mis eelmises postituses oli, seal ei olnud. Ilmselgelt on see blogisissekanne seotud eelmisega. Samas, Saharas oli tore, aga üle kahe nädala seal olla ei viitsiks.
Erilised hetked olid siis, kui Vana Ema läks oma sünnitama hakkava tütrega haiglasse. Oli mõned päevad tütrele abiks ja meie, noored, jäime koju. Okei, Vana Isa oli ka kodus, aga tema oli samuti selline lahedamapoolsem. Võttis asja vabalt, sai pensioni, käis tihti moshees või palvetas kodus, nunnutas oma lapselapsi ja teisi põnne, kes ringi jooksid. Kui mingi poistekaklus oli, siis nooremad läksid Vana Isa juurde, et see suured paika paneks. Ja väikseid tütreid, oi-oi, nende peale ei võinud isegi oma ema häält tõsta. Või kui väike tüdruk natuke vingus, aga ema ajas teiste naistega juttu, siis oli Vana Isa kohal, võttis lapsukese sülle ja rääkis talle naljajutte või läks temaga üldse jalutama, et osta liivase kõrbetänava putkast Danone'i lastejogurtit.
Igatahes, majavalitseja Vana Ema, oli erahaiglas oma tütrega ja meie pidime kodu eest hoolitsema. Esiteks ei koristanud me üldsegi nii ilusti kui ette nähtud(iga päev pidi koristama!), teiseks panime kogemata köögi(tähtsaim koht majas!) põlema ja kuna köök põles, siis süüa kah ei teinud. Vaatasime hoopis telekast muuskiavideosid ja õpetasime üksteisele võõrkeeli. Teadagi, mis valdkonna sõnu üldjuhul õpetatakse, eriti veel kultuuris, kus keeleliselt laskutakse detailidesse. Kõige tipuks tõi üks perepoeg koju üliarmasa pontsaka mustavalgekirju koerakutsika. Neil oli siseõu, kus loomake sai elada. Kunagi varem oli seal ka koer olnud, aga Vana Ema jaoks osutus loomake problemaatiliseks.
Paari päeva pärast tuli Vana Ema koju. Istus oma köögi kõrval oleva suure toa eesruumi diivanile, vaatas rahuliku pilguga ringi, vangutas pead, ütles paar (võlu)sõna, maja küll eriliselt läikima ei läinud, aga koerakutsikas kadus kohe. Köögi olime õnneks enam-vähem korda teinud. Samas, me polnud saia küpsetanud. Poest olime ostnud. No ja õhtusöök? Kus on õhtusöök? Loodrid.

Üksikema

2010-03-30T19:15:00.003+03:00

Ma olen üksikema. Mitte ainult sellepärast, et ei ela lapse isaga koos, vaid üksik ka sellepärast, et mul ei ole ühtegi kasvõi enam-vähem lähedast inimest, kes oleks umbes sama vana lapse(laste) vanem. Lisaks olen ma lähisugulaste seas samuti ainuke noor ema. Mul on väga head mitte-ema sõbrannad ja kuigi nad teavad, et ma ema olen, siis nad arvatavasti ei kujuta ette, milline ema ma olen ja kuidas oma tütart kasvatan. Nad pole mind eriti koos lapsega näinudki. Noh, möödaminnes, paar korda on juhtunud, et sattume kokku. Ega ma ei tahagi nendega oma emakogemusi üliinnukalt jagada, sest meil on teised jutud(mida on samamoodi palju vaja) ja ma olen igasuguse liiga suure kompenseerimise mittepooldaja. St. kui mul pole ema-sõbrannat, siis ma ei hakka mitte-emadega liigset lapsejuttu ajama, sest nad lihtsalt pole päriselt teemas sees. Asi pole ka ainult arusaamises, vaid selles, et mõnikord tahaks ju teada, mida või kuidas teised neljaaastased teevad või mida samad lapsed arvavad asjadest järgmine või ülejärgmine aasta ja tahaks, et mu tütrel oleks keegid kelle poolt juhuslikult suvepäeval läbi astuda. Teate küll, lapsed mängivad oma mänge ja vanemad istuvad kohvitassiga kuskil läheduses. Mõnikord vihaselt, mõnikord heldinult, mõnikord niisama. Eelmise suve veetsime suhteliselt üksi. Käisime mänguväljakul, aga päris tihti valel ajal, kui kedagi polnud, ja kui oli, siis tundus, et teised emad ilmselt nii suure emasuhtlemisvaeguse all ei kannata kui mina. Mu tütar käib lasteaias. Alustas aasta alguses, mul oli hea meel, et vähemalt tema saab endale omavanused sõbrad. Ta on selline korralik tüdruk, aga natuke arglik. Loogiline ka, enne polnud ta eriti lastega suhelnud. Aga eile oli nii armas, kui me hakkasime lasteaiast ära minema ja need rühmakaaslased teda ukse juurde kallistama jooksid. Selline kambakallistus. Tal on seal sõbrad. Aga lasteaed on kodust kaugel, teises linnaosas, sest meie juures kohta polnud, nii et natuke jama ikkagi(jah, mina olengi see, kes sõidab iga tööpäev 4 bussi ja 2 trolli ja mõnikord 2 trammiga ka. Nii et loogiline, et ma tobedusi kirjutan. Õnneks laps sõidab ainult bussidega).
Kokkuvõttes tunnen ennast totaalse üksikemana ja kehvematel aegadel olen sellepärast vist isegi nutnud(samas ei saa seda kindlalt väita, sest nutmine on minu puhul kuhjunud asjade summa). Ja kogu see jutt pole mingi kurtmine või ensehaletsus, niisama blogisissekanne. Võib-olla ma harjun selle üksindusega ära, võib-olla midagi muud muutub. Ikka olen endale uusi sõpru leidnud, päris võõrdunud ja tõrjuv ma pole. Oeh, aga igasugused lootused ei muuda seda, et kui hetkel pole oma igapäevaemarõõme kellegagi jagada, siis on mul halb olla.

Sõbrannad

2010-03-27T18:56:00.000+02:00

Käisin täna sõbrannadega(sõbrannad on su peegel!) meie seltskonna noorima ema juures. Oleme tavalised vanad naised, osadel juba on laps, teised piiluvad Tartu spermapanga doonorite andmeid. Arvatavasti oli esmakordselt meie seltskonnas ka mees. Ilmselt mitte vabatahtlikult, vaid lihtsalt vaba päeva tõttu kodus. Ei tea, kas kodurahu nimel või oli ettenägelik perenaine teda meie eest hoiatanud, aga ta isegi naeris meie naljadega kaasa. Samas võis olla tegu lihtsalt viisaka inimesega, kes ei tahtnud rikkuda vanade naiste idülli. Istusime seal diivanil, kohv või tee ja porgandijupp käes, vaatasime armunud pilguga kooki(rannahooaeg!!!) ja püüdlikult hakkasime ajama viisakat tarka juttu matemaatika valemitest, tõenäosusteooriast, innukalt vihjates sellele, et küllap kasvab perepojast tark mees. Aga ilmselge kompetentsi puudumise tõttu ei suutnud me seda juttu kaua ülal pidada. Nii et üks hakkas kurtma kaelavalu, mis tuli külmal diivanil magamisest ja samal ajal jagas infot sellest, mida ta nägi viimases "Seksi õppetunnid" saates. Valud muutusid suuremaks ja perenaine pakkus talle oma lapse sooja tekki, puhtalt teki sees olev beebi siirus peaks valu ära võtma. Või kui ei võta, siis viisakas inimene lihtsalt teeskleb, et tekk aitab. Ei aidanud ja peremees pidi tooma kangemad ravimid. Viimase purgikese pealemääritavat rohtu pani nikastanu endale igaks juhuks üle kogu keha, sest äkki hakkab mujalt ka valutama. Samal ajal mängis teine vana naine oma netist ostetud suure 10 000+ maksnud fotokaga. Esialgu tegi pilte lapsest, aga siis tõmbus vaikselt akna juurde ja hakkas zoomima naabermaja akendesse. Ikka selleks, et leida sealt potilillesid, ehk saada mõni kasvatusnipp ning ajada kadedaks kolmandat vana naist, kes tõi oma õe küpsetatud koogi, millel tuli põhi alt ära visata. Ja loomulikult sai tähelepanu väike poisike, kelle päris nime ei saanud kuulda terve pärastlõuna jooksul, sest tädikesed mõtlesid välja oma nime. Neljas vana naine hoidis lapsukest süles, ütles eriti nunnutava häälega "tillu-tillu-tillu" ja kujutas ette, et oskab 2,5 kuu vanuste beebide keelt(neil on oma keel!) ning oli valmis meile seda tõlkima. Fotograaf jättis korraks oma kaamera rahule, lootis et saab lapse enda kätte, sest siis võib oma gaasid välja lasta, beebi jääb ju süüd. Ohtralt tähelepanu sai ka minu tütar, keda kõik naised vaatasid kaastundliku pilguga, kui ma midagi ütlesin.

Loeng

2010-03-26T08:15:00.000+02:00

Kultuur, kõne ja mõtlemine
(25.03.2010)

Must-valge süsteem
on kompleksidest vaba.
Teadus ei tea,
tavamõiste ei mõista.
Loogika lauseid toob.
Lapikul maakeral ringe saab teha.
Karu sõi ära linnupesa.

Lihtne koht või mitte,

mõõda õige metoodikaga.
Keele piir on mõtete taga,
arusaadav pausini.

Probleem

2010-03-24T21:21:00.000+02:00

Tahaks paika panna oma jooksugraafikut. St. ma tahan see aasta joosta kolmel rahvatervisejooksul. Kaks on tegelikult juba teada, Tallinna Maraton(jookse oma elu esimene maraton Tallinnas!!!) ja umbes kuu aega enne seda augustis väike soojendus poolmaratoni näol 28. Rahvajooksul. Puudu on siis üks lühem ja kiirem jooks enne augustit. Valida on hunniku väga lühikeste jooksude vahel, sh Maijooks, mis iseenesest on tore naistekas, aga maksab liiga palju, et 7 km joosta. Arvestades seda, et on olnud hetki, kui 20 kilomeetrit mind ka ei eruta, siis seitset jooksen tasuta. See on nagu lasteaiast koju joosta. Osad ütlevad isegi, et 7 km on nagu lumme kusta, aga minul, kui naisel, on selle lumme kusemisega tõrkeid. Tähendab, ma olen matkal käinud küll ja igasugustesse kohtadesse märke jätnud, aga sellest lume asjast ma aru ei saa. Kuigi jah, ka talvelume külmööbimise rabamatkal olen käinud...
Nii et lühem tasuline jooks võiks olla ikka umbes 10 kilomeetrit. Aga õigel ajal, õiges kohas sellist pole märganud. On Kõva Mehe Jooks, 9 km, just täpselt sobival kuupäeval(03.07), kuid ma pole Kõva Mees. Tegelikult see kõlab natuke nagu Paha Poisi Jooks, arvestades seda, et üritus toimub Laagris ja olen kuulnud jutte Laagri Pahadest Poistest. Viljandi Järvejooks võib-olla oleks mõeldav, aga see on juba 1. mail. Kui veel Tallinnast eemale vaadata, siis on Pühajärve jooks väga õigel ajal(10. juuli) ja hea pikkusega(10,7 km). Lihtsalt, siis peab ju edasi-tagasi sõitma. Oleks mul häid sõpru, kelle pool paar suvepäeva veeta, siis läheks kindasti. Aga noh. Nii et see on praegu, öistel tundidel, mu põneva elu põhiprobleem. Kus joosta 10 kilomeetrit koos teiste inimestega?
Aga sellel postitusel on ka positiivseid eesmärke - et ma ikka kindlasti maratoni ära jookseks! Sest kui juba blogis asi kirjas on, siis pole pääsu. Rohkem trenni võiks ka nüüd teha. Kindlasti teen, kui nüüd niimoodi avalikult lobisen siin...

Mesi

2010-03-24T10:42:00.000+02:00

Hommikul oli maja trepile ilmunud meepurk. Kahtlane asi. Keegi ei tea, kust see tuli ja mingit teenet kellelegi samuti keegi teinud pole. No lihtsalt heast südamest meepurki ei tooda. Arvestades tänapäeva paranoilist ühiskonda, siis ei hakka keegi võõrast meepurki tühjendama kah, sest äkki on see mesi seal sees mürgitatud. Või on põhjas pomm. Naabrinaise käest peab küsima. Ta on tugev naabrivalvur. Ükskord nägi, kuidas mu tütar vihmase ilmaga sokkis õue läks ja metsa poole jooksma hakkas. Teinekord nägi, kuidas varas aknast sisse ronis. Õnneks pole minu toa aken tema maja poole, sest ma mõnikord hommikul tantsin paljalt, kui raadiost õigel ajal hea laul tuleb.
Aga üleüldine olukord on natuke mitte mesine praegu. Näen õudusunenägusid teistest inimestest. Täna öösel ühe naise mees ajas teda autoga taga ja ei lasknud naisel rahulikult koristada. Teine öö hakkas keegi surema ja suri väga kaua. Mina olin lihtsalt nähtamatu pealtvaataja, mind polnudki olemas(see on see õudne osa). Esmaspäval helistasin arsti juurde, et aeg kinni panna(mitte unenägude pärast). ID kaart oli käes, isikukoodi sain ilusti ette loetud, aga vaikus tekkis siis, kui küsiti minu telefoninumbrit. 534....... ja ei tulnud meelde, mis edasi on. Võimatu, seda pole varem juhtunud. Eile pidin peaaegu sussidega õue minema, viimasel hetkel siiski ei läinud, aga terve aja, kui õues olin, mõtlesin, et unustasin midagi maha. Ei, susse ei unustanud, võtsin need kaasa.
Natuke halb on ka see, et kui juhendajaga juttu ajasin, siis kummitas mind üks laul.
Juhendaja: "Mis Te ise arvate Eating Disorder Inventory-2 küsimustikust, kas see sobib Teie uurimistöösse?"
Mina:"Ma arvan, et ma oma andeid ei peida, siin olen võimas ma. Ei enne sulepead heida, kui plaanid täis kõik saan. Kui tahan peatub lõvi tallena siin....."
Õnneks jõudsin kunagi õhtul tervena koos lapsega koju. Küpsetasin muffineid ja läksin magama.

Valik

2010-03-22T19:55:00.000+02:00

Liivatorm värvib punaseks riided,
põranda, kraanikausi.
Tuul ei leevenda kuumust.
Pilved ei varja virvendust.

Silmad täis puru,
midagi näed.
Hingetõmbega
haarad.

Rada kõrgusesse
on siinsamas.
Lootusetult lõputu.
Turvaliselt sihitu.

Kutsub endaga kaasa.
Kindla sammuga astuda.
Pehmelt kukkuda.
Kohale tuleb jõuda.

Näeks midagi muud,
ühe liigutusega
vahetaks riided.

Unenägu

2010-03-21T08:38:00.000+02:00

Öösel tegin lahti kardina.
Tänavalamp vilkus ja kustus.
Nagu uni, mida nägin.
Käisin udusulgede liival.
Magusate lainete hääles.
Värske päikese õhus.
Pigistasin käes meduusi.
Tugevasti.
Kõrvetas.
Söövitas soolased haavad.
Raske oli hingata.
Milleks ärgata?
Unes ei sure.
Et olla elus,
aga unine?

Üledoos

2010-03-16T18:50:00.001+02:00

Homme on siis päev, kui ma saan ennast loodetavasti natukeseks ajaks välja lülitada. See on väga kasulik, sest ma pole oma lülitit juba tükk aega klõpsutanud. Märkamatult on juba kaks aastat Eestis oldud ja pole isegi eriti Tallinnast eemal käinud. Varem oli saavutatud igasuguse reisimise üledoos. Ja kui üledoosile jutt läks, siis täna käisin poes. Veidi võõrdunud nagu ma olen, siis leidsin, et talve jooksul olen oma sukkpüksid ja ripsmeduššid ära kulutanud ja oli uusi vaja. Lisaks veel sokke. Noh, ja siis kassapidaja lasi need asjad ilusti läbi, tegi arvet nähes kohkunud ilme, kontrollis asjad üle, talle tundus ok ja ma maksin ära. Üldjuhul ma tsekki ei vaata, aga kuna kassapidaja jättis mulje, et on midagi kahtlast, siis ma igaks juhuks kontrollisin ja nääd, sokke oli kaks korda sisse lastud. Ütlesin siis talle seda, ta vaatas ka, et ongi ja leidis siis, et sukkpükse polegi tsekil. See tähendas, et ma pidin veel juurde maksma! Õnneks jõudis see mulle varem kohale kui talle ja ma jooksin poe uksest välja.
Samas, ühel lennureisil ostsin midagi ja stjuardess andis mulle rohkem raha tagasi, kui ma talle üldse andnud olin. Süümekad tabasid mind kohe ja klaarisin asja ära, tagastasin õige summa.
Aga ma olen kuulnud, et suurtes poodides võtavad kassapidajad õhtuse kassapuudujäägi korral nendest annetuskastidest raha ja turvamehed pidid ka sealt jootraha koukima. Mis on KOHUTAV!! Kui see tõesti tõsi on - näinud ma ju pole. Ja ükskord avastasin oma tsekilt mingid räimed ja tarretised ja sepiku, mida ma elusees ei osta. Okei, sepikut ostan, aga räimetarretisi mitte. Ma olen poes töödanud, ma ei kujuta ette, kuidas mittetahtlikult saaks mingi räim tsekile tekkida. Selle räimetriki pärast ma annetuskasti asja siin blogis ära kitusingi.
Tegelt ma täna ikkagi maksin sukkpükstepuudujäägi ära ja olin korralik.

See ongi üledoos.

Lihtne

2010-03-15T19:27:00.000+02:00

Jooksvad rajatud mõtted.
Kogunevad, lagunevad, segunevad.
Ei jõua kohale.
Ei tiiruta ühte ringi.
Ei jäta jälgi.
Ei kuulu kellelegi.
Tekitavad segadust.
On ja ei ole.
Kadumata kaovad.
Selginemata selged.
Ütle lihtsalt:
Ülehomme lähme Rootsi.

Vanadus

2010-03-14T09:48:00.000+02:00

Naistepäeval tuli mulle vana naise tunne peale. Laps muudkui tõi albumeid igasuguste piltidega ja mina mõtlesin, et jah, mul on mälestusi, mida ma nagu ei mäletakski. Mida justkui poleks olnudki. Vana naine. Kunagi ammu elasime Valencias. Burjassotis vist, ei mäleta ju täpselt. Igatahes otsustasime sealt ära kolida ja selleks oli vaja paar suuremat asja poodi tagasi viia. Elektriradiaator võeti ilusti vastu. Väitsime, et mõtlesime, et see kütab meie suure toa soojaks, aga ei kütnud. Poes öeldi, et jah, see suurt ei küta ning anti raha tagasi. Telekaga oli kehvem lugu. Oli hullem möll, et see karpi tagasi saada. No ei sobinud need valged pehmekaitsejublakad nii, et kaane kinni saaks. Lõpuks sai üks tüüp nii vihaseks, et viskas teleka vastu seina. Seina sisse tuli väike auguke. Läksime kööki, sõime paar maja lähedalt apelsiniaiast raksatud suurt mahlast apelsini ja toppisime selle teleka umbkaudu karpi. Viisime poodi tagasi. Loomulikult oli tagastusõiguse tähtaeg ammu möödas. Me seletasime, et jõulud olid ju ja ei olnud aega tagasi tuua ja me üleüldse ei vaata telekat. Lõpuks andsid alla, võtsid vastu ja saime raha tagasi. Carrefour oli poe nimi, suur-suur-suur kauplustekett, aga enam vist ei jaga tasuta kilekotte. Ja mõelda vaid, keegi äkki vaatab seda telekat, ta ei teagi, et seda on vastu seina visatud. Mõtleb, et uus. Ja äkki X on seal toas, vaatab seinaauku ja tal pole aimugi, et selle tegi televiisor. Hmmm...ja siis prussakas peeretab tema voodi all nii, et tolm tõuseb ja X hakkab köhima. Läheb kööki, võtab klaasi vett, klaas kukub käest maha sajaks tükiks. Y tuleb, pühib tükid ära, viib need prügikotiga Calle Cervantesi prügikasti kõrvale, sest kast on täis. Tulevad kassid Z ja H ning rebivad selle koti katki, sest sealt tuli vorstilõhna. Lähvad kaklema. Kass Z, paks helepruun karvakera, võidab, kuid märkamatult haakus tema pulstunud karvade külge üks klaasikilluke. Z longib mööda Calle de Blasco Ibanest Bakarraldi baarini. Nagu ikka, istub seal vana päevitunud Y, annab Z-le tuunikalakonservi ülejäägi ja teeb talle paar paid. Tema karedad käed ei tunne, kui klaasikilluke karvade vahelt Mercadona kilekotti kukub. Kilekoti sees on toitu F-le, kes peab tagasi Prantsusmaale sõitma. F tuleb tualetist, võtab koti, kõditab nimetissõrmega Z-i, annab põsemusi Y-le ja jätab hüvasti. Kuskil Lyoni kandis bensukas saab F jutule D-ga, kes on teel Petrodovertsi. Uue sõpruse märgiks kingib ta D-le kortsus kilekoti, kus on alles veel terve karp head El Almendro Turron Durot ja klaasikilluke, mida keegi pole märganud. Pärast pikki sõidupäevi tuleb D-le meelde, tal on turroni. Võtab karbi, viskab kulunud kilekoti autoaknast välja ja püüab mandleid suhkrumassi seest kätte saada. Tuul viib koti ja klaasikillu lahku just siis, kui ma kõnnin mööda tundmatut tänavat(sest üldjuhul ma ei teagi, mis tänavat pidi ma kõnnin). Vaatan pahameelega, et jälle on keegi prahti maha visanud, kuid ere päiksekiir juhib tähelepanu hoopis millelegi sätendavale. Suure lootusega, et tegu on swarovski kristalliga, võtan selle tolmuselt kõnniteelt üles. Näh, mingi klaasikild.

Tundmatu

2010-03-13T20:42:00.002+02:00

Higises saunas,
lõikavalt külm.
Auraval vannil
jääkaas.

Saaks kätte
kuumava piisa.
Pistaks varba
läbi udu.

Leiaks tee,
mida pole.
Külmuks kohe
Kivikujuks.

Robot

2010-03-06T09:22:00.000+02:00

Mõtlesin kasutada google luulerobotit(õppejõud vihjas), et mõne ilusa poeemi kokku panna. Google üleüldse meenutab mulle tüüpilist Hollywoodi komöödiafilmi peategelast. Genereerib meeletult hulle ja lolle lahendusi, aga tavaliselt kuidagi jõuab õnneliku lõpuni. Täna hommikul oli vist luulerobotil pohmakas, sest ta ei leidnud mulle midagi.
Ma pole eriline robotite fänn olnud kah, aga eelmine nädal hakkas mulle üks meeldima. WIN-E(hääldus "wiini", mis on eriti armas). Ta on ühe krimisarja uus (pea)tegelane ja ta on nunnu. Mitte mingi superrobot, kes tuksub, tunneb, teeb, teab ja valab pisaraid, vaid selline, kes tuli koos käsiraamatuga ja teda on vaja treenida. Näiteks võib talle salvestada uusi definitsioone. Hetkel on seis selline, et "saladuse" lahtiseletamiseks leiab WIN-E video, kus üks uurija räägib ja näitab talle, et ta peab mõnikord kandma (sala)põhjustel spets aluspükse.
Igatahes on see robot üks kimp juhtmeid ja muud tehnokraami, aga ta ikkagi mõjutab inimesi enda ümber ja mul on tunne, et teeb neid paremaks, paneb neid mõtlema. Nii et kui vaadata seda pollariteteemat luulelise piguga, siis WIN-E võiks olla robotinimeste ülekantud tähenduseks. Robotinimesed on siis need paljukirutud tundetud (hallmassi)tööloomad, kelle veri annab endast soojenemismärku heal juhul kord nädalas seksides. Kuigi sedagi on raske uskuda, et neil niigi hästi läheb. On olemas saladuslik mass inimesi, kes ise ei mõtle ega tunne, vaid teevad midagi, mis keegi või miski käsib ja nende hingelisest olemuslikust eesmärgist on raske aru saada. Aga ma sain aru, kui Wiinit nägin! Kahtlustasin juba varem, et mõttetu ei saa olla ja Wiini on nagu kirss tordil!
Ps. Kui keegi viitsib videot vaadata sellest, kuidas peale "saladuse" näitamist tüli on, siis väga oluline on jälgida Wiini kulmude tööd ja muid liigutusi, jutust ei pea aru saama.

Aeg

2010-03-02T20:31:00.000+02:00

Sula

2010-02-27T22:41:00.000+02:00

Tänu sulavale lumele, vettinud saabastele ja sukapükstele sattusin täna poolkogemata romantikalainele.

Sula

Mulle meeldivad Su kummikud,
püksid ja pluus.
Seisad nii vees,
oled kasutu.
Hamba ige,
põlveõnnal
ja pöidlaküüs.
Kõrvaauk.
Vasak õlg.
Tühi pilk
ja võimetus.
Oled küll siin,
aga mõttetu.

Parley

2010-02-19T09:43:00.000+02:00

Mu tütar on juba kuu aega lasteaias käinud ja talle on selgeks saanud, et seal valitseb good copsataja & bad copsataja süsteem. See on vist traditsiooniline lähenemine, Kasvatussüsteemi Code (more like guidelines than actual rules). Vanasti oli ka nii. Õnneks on tänapäeval lastel suurem õigus parley'ks. Vanasti nagu polnud. Parley oli ainult copsatajatele. Aga kuna mu pisipiraat on veel liiga vähe lasteaias käinud ja kogemusi napib, siis ma rakendan oma parleylelilo õigust luules. Meil oli vaja teha kuidas-mina-näen-Eesti-riiki luuletus. Vabariigi aastapäev on tulemas, siia sobib ilus luule lillede ja libilikate keeles.

Riigielu

Orav sööb rukkilille,
ristikheina keskel.
Kaugel kasvab tamm,
Päike ei paista.

Linnud lendavad lauldes mööda,
sabatuul puhub puru silma.
Pilk on udune.
Sealt tuleb keegi käruga.
Ökosäästudest lookas.
All võib olla täht.

Ma vaatan aasa,
käru ja tamme.
Rukkilille.
Orav hüppab endiselt.

Linnud

2010-02-13T09:40:00.000+02:00

Kui ma veel laps olin, siis kuulsin kuskilt, et kui lind su peopessa oma poolkõva väljaheite laseb, siis saad rikkaks. Ma ei hakanudki mõtlema, et kas see on nüüd tõsi või mitte ja miks nii arvatakse. Läksin rõdule, sirutasin käe välja, peopesa taeva poole ja bring it, bird! Ja tuligi ära. Vist oli kajaka kaka, sest oli valge. Ei saanud olla ülemise korruse naabri kurguröga, sest polnud neid. Eramaja. Laste värk ilmselt, ikka juhtub. Teine kord oli siis, kui olime naabri aias õunaraksus ja ma mõtlesin, et mu kaasosaline võiks puu otsa ronida ja seda raputada ja siis ma sirutan käe välja, peopesa taeva poole ja õun võiks täpselt mu peopessa kukkuda. Mingi vares sai temas ette...vist oli vares, sest see oli mingi heledam, peaaegu läbipaistev lögaollus tumedamate tükikestega.
Noh, kui ringi surfata globalissues.org-is siis vist tuleb välja jah, et ma olen paremas olukorras, kui 80% maa elanikkonnast. Nii et võib olla tõsi see linnuasi.
Oma Hitchcocki momendid on mul ka olnud. Siis olin juba suur üliõpilane ja käisin Emajõe ääres jooksmas hommikuti. Peale Kaarsilda tuli mingi linnukoht. Varesed vist. Neid oli palju ja kaks korda sihtisid nad mu pead maandumiskohaks. Õnnestus. Brrr....mingi lind on peas.
Aga linnud pole siiski ainukesed. Ükskord jalutasin tänaval, kõrgete majade vahel ja keegi viskas mulle ülevalt suure sahmaka vett peale. Tundus olevat enam-vähem puhas vesi. Palav ilm oli. Ja teine kord maandus tõesti sealt ülevalt mingi rögapomm mu palja õla peale. Vot see on juba rõve.
Ah, see nädal on lihtsalt liiga pingeline olnud...ma mõtlen suvest. Kõik need asjad juhtusid suvel või kevadel ju. Olid ilusad ajad. Tegelt praegu on ka ilus. Selline talv on hämmastav. Ja mu vanaemal on 25 aastat kasutusel olnud kõrge säärega saapad, mis ikka veel on terved! See pole mingi tema jutt, ma võtsin need saapad kätte ja vaatasin. Terved. Mõni naisteleht võiks nendest loo teha.

*Ei leidnud oma arvutist sobivat linnu pilti.

Hullumaja

2010-02-10T11:10:00.000+02:00

Tänaseks oli vaja teha üks väike (minu puhul üleüldse esimene) vabavärss, vähem või rohkem inspireerituna Jürgen Rooste luuletusest "Milleks on vaja luulet". Kuna ma tegelikult õpin väga innukalt psühholoogiat, siis...

Ma küsin -
Milleks on vaja hullumaja.

Kas kinni pandud psühhopaat
tuleb sealt rõõmsalt välja.
Täidab oma kodanikukohust.
Ravimite mõju all.
See päästab mind skisofreeniku käest,
kes arvab, et olen tulnukas.
Paneme kinni hallutsinatsioonid,
haiged mõtted, ebasündsad teod.

Milleks meile hullumaja.

Et hullud oleksid tänavalt ära.
Kas inimesed näevad naist,
kes jalutab oma olematu lapsega.
On tal parem psühhiaatriahaiglas.
Kas laps ei tule sinna kaasa.
Või tuleb ja leiab sealt sõpru.

Kas see ravib psühhoosi
või toodab neuroosi.
Kas sa oled terve, kui ei ole hullumajas.
Ei kaldu kõrvale normist,
saad ise hakkama.

Milleks üleüldse on olemas hullud.
Et näidata, mis on normaalne.
Pakkuda kergendust töötule, sandile.
Vähemalt ma pole aru kaotanud!

Miks panna kinni hulle,
kes nii kui nii on oma mõistuse vangid.
Miks kaitsta arulagedaid.
Normaalsed tapaks nad tänaval ära.
Et nad ei teeks suitsiidi,
matame nad majja.

Milleks?

Armastusromaanid

2010-02-08T18:30:00.000+02:00

Olen neid lugenud. Tartu Ülikoolis bakaõppe esimesel semestril polnud meil ühikas telekat ja teadustekstide kõrvale tahtsime toanaabriga mingit lõtva meelelahutust. Mõlemad polnud Tartu inimesed(ka selle vaimses mõttes) ja kui aus olla, siis need peod/üritused, mis seal kursakaaslastega toimusid, polnud alati kõige ligitõmbavamad. Nii et meil ei jäänudki muud üle, kui peale kooli, trenni ja söömist midagi kerget lugeda. Armastusromaanid olid selles osas päris lihtne valik. Laenutasime raamatukogust ja siis üksteiselt. Minu jaoks olid need lõpuks ikkagi pigem väiksed armumise lood, mitte ilusad üllad armastusromaanid. Nende juttude juures olevad intriigid, mis üldjuhul kaasasid hirmust tulenevaid valesid ja said lõpuks andestatud, sest tulid ju halva kartusest, ei tekitanud ehtsa armastuse tunnet. Midagi jäi puudu või midagi oli üle. Enamik lugudest olid ka sellised alguse lood, alati jäi lahtiseks, et mis saab pärast? Nojah, pärast tulevad neil omad pühadetraditsioonid või omad suurte selgete silmadega lapsed. Nagu need silmad, millesse mees vaatas, kui ta esimest korda naist nägi - need siirad silmad, mis uurivad sind su hingepõhjani välja ja sa saad neisse vaadata ja valetada ainult juhul, kui sa kardad, et mittevaletades võib keegi haiget saada. Aga noh, keegi saab ikkagi lõpuks teada ja saab haiget, valab suuri kristallselgeid pisaraid, mis lagunevad ja imenduvad läbi padapüüri udusulgede vahele, ja siis ta andestab.
Loomulikult, elu ongi selline. Olen ise ka armumise, armastuse pärast päevi nutnud või nautinud ja igati tänulik, et nii on juhtunud. Tähendab, et mul on tunded, ma olen elanud. Paraku ma väsisin oma armastusromaanist, siis väsisin vihkamast, andestasin ja lõpuks ei jäänudki midagi alles. Tühjus.
Võib-olla see tühjus oli juba enne olemas. Kaasasündinud. Ma olen kirjutanud omaette sahtlisse(või pulga peale) mitmeid jutualgeid või natuke pikemaid lookesi. On küll poolikud olnud, aga mingi idee üldisest sisust ja lõpust on ikkagi olemas. Juba lapsena tahtsin kirjutada ja hakkasin oma onu vanal trükimasinal juttu kokku klopsima. See ei olnud armastuslugu, inspiratsiooni sain hoopis A-rühmast(see sari, onju).
Või kui mu sõbrannad olid pubekatena Backstreet Boys'i poistesse armunud, siis mina polnud. Või kui nemad unistasid abiellumisest, siis mina ei unistanud.
Hilisemates juttudes pole samuti peaaegu isegi mitte suhteteemat. Keegi pole kaunis fotogeeniline erutav vastassoost isik. Aga ma olen ju armunud olnud, isegi armastanud, isegi abielluda olen tahtnud! Kuidas ma siis sellest ei kirjuta?

Sotsiaalebard

2010-02-05T14:06:00.000+02:00

Mõnikord on mul tunne nagu ma oleks mingi sotsiaalne ebard ja mul on vaja kognitiiv-käitumuslikku teraapiat, et seda situatsiooni parandada. Ma juba olen enda vaimse tervise parandamiseks raha investeerinud ja arvatavasti hunnikust negatiivsetest automaatmõtetest vabanenud ja üleüldse tervenenud, aga kohati on ikka tunne, et midagi logiseb. Ma ei näe probleemi selles, kui ma midagi ebaelutervet kirjutan või välja mõtlen. Punastan ja häbi tunnen halva keelekasutuse, ülesehituse ja loogikavigade pärast.
Aga näiteks täna läksin lapsele lasteaeda järgi, kasvataja vaatas mulle otsa ja kissitas korraks silmi(sellise mõtliku ilmega, et kas oli midagi tähtsat päeva jooksul soses minu tütrega). Ma vaatasin talle otsa ja kissitasin silmi vastu. Ma ei tea, kas ma ka mõtliku ilme suutsin manada. Või oli see selline "ole ettevaatlik, mis sa nüüd ütled" pilk. Kasvataja ei öelnud midagi. Einoh, mulle meeldivad mu lapse kasvatajad ja ma pooldan seda, et nad ikka ütleks, kui midagi on, aga kui ma neile oma silmi kissitan, siis nad ei pruugi sellest aru saada.
Teinekord on jällegi nii, et ma ei saa oma juttu inimestele päris selgeks teha, sest nad hakkavad hoopis ise rääkima ja ma ei suuda alati neid kuulama panna. Osad on päris vaikimatud. Tunnen, et mind on totaalselt valesti mõistetud.
Ja siis on need olukorrad, kus mina olen laterdaja. See võib juhtuda, kui ma natuke pabistan või keegi ilmub liiga ootamatult minu ette või mingil teadmata põhjusel vallandub mu seest sarkasmilaviin.
Üks hullemaid möödarääkimisi oli siis, kui üks mees tahtis mulle selgeks teha, et tal on suur süda, aga mina sain aru, et ta ütleb, et mul on suured rinnad.
Teisest küljest olen ma siiski rahul, et natuke imelikuna ennast tunnen, seda saab kirjutades ära kasutada, sest tänu sellele on palju inspireerivaid hetki elus olnud. Loomulikult esialgu tunduvad need piinlikud.

Sodimine

2010-02-03T14:05:00.000+02:00

Käisin täna esimeses loovkirjutamise loengus. Seal tegime väikse (nalja)testi, kus oli viis küsimust ja võis saada kuni 37 punkti ja teada, kas sul on eeldused luuletajaks saamiseks. Ma sain vist 36 punkti, sest ma lihtsalt ei suutnud ära otsustada, kas ma pigem vaataks meeldivat filmi või läheks meeldivale kunstinäitusele. Kusjuures võis valida ka mõlemad ja selle eest saigi siis 4 punkti(st mul tuli kokku 36), filmi eest sai 3 ja näituse eest 5. Suhteliselt keeruline valik. Okei, kui oleksin Pariisis ja seal käsitaks valida, kas Louvre või "Avatar", siis noh. Üldiselt on ikka nii, et saab valida mõlemad. Ükspäev lähen näitusele ja teine päev filmi vaatama. Kui tõesti oleks ülieriline näitus, mis on ainult üks kord, ühel õhtul, paari tunni jooksul ja samal ajal on film, mida mittekunagi mittekuskil ei näidata, ainult see kord. Ma oleks parem kodus ja maaliks ise. Jääb mulje, et selline ainukordne asi on inimestele, kes kuuluvad mingisse grupeeringusse või sekti ja mina ei kuulu. Kui tulevikus peaksin kuuluma, siis saab olla ainult ühe nii rangelt piiritletud grupi liige ja sama asja üritused ei saa olla samal õhtul. Toimuksid ainult juhul, kui see oleks kahtlane sektiterror, et nüüd pead valima, kas lähed filmi vaatama või näitusele ja siis selgub, mis pärast saab.
Testis oli vähe küsimusi ja vastamise puhul ikka mõtlesin ka, et millise vastuse eest siis rohkem punkte saab. Võib-olla see esimene küsimus tekitas natuke paanikat, et äkki ei sobigi luuletajaks, kui tahan filmi vaatama minna. Või segadust, see oli ju suht selge, et näituse eest saab rohkem punkte, aga film on ka eneseväljendusviis ja kunst. Tegelikult polnud see üldse määrav küsimuski. Samas need kaks tähtsat küsimust, kus sai kas 0 või 10 punkti, olid ühte kanti(seoses jutu lõpuga ) ja see oli märgatav - võis vastust nihutada. Aga kui inimene on loominguga tegelenud, siis võib-olla tõesti ta annab 10 punkti vastuse(jah/ei valik oli), sest looming ei saagi olla nii lõplik ja selge, pigem on see vaba voolamine ja natuke kive, mis voolu suunavad.
Kokkuvõteks, ma ei teadnudki täpselt, mis seal loengus toimuma hakkab. Tuleb välja, et hakkame luuletama. Korraks oli see ehmatav, ma pole luulesse üliväga süvenenud ja ilmselgelt tunnen ennast veel imelikumana kui romaanide puhul. Samas, luule võibki imelik olla ja need esimesed katsetused pididki olema nagu sodimised. Mu tütar tunneb sodimisest suurt rõõmu ja rahulolu. Ma tunnen ka.
Lisatud pilt ongi mu tütre eneseväljendus akrüülvärvidega. Ma tahtsin sinna teha helesinise taeva ja helehalli peenikese pilveriba, millel kumab päiksevalgust(selline karge talvepilt), aga tütar jõudis minust ette.

Sõnadetektiiv

2010-02-02T17:55:00.000+02:00

Mulle meeldivad sõnad. Mulle meeldib sõnu välja mõelda. Eriti selliseid liitsõnu, mida üldjuhul ei kasutata, aga koosnevad levinud sõnadest. Igatahes on mul tegelaste hulgas sõnaleiutajaid. Jutustaja on selles suhtes natuke kuivik.
Seoses sõnadega sobib "Kallid kaasteelised" kohe esimesel leheküljel. Natuke tundsin tõmmet juba pealkirja nähes, sest seal on sõna "kallid", mis on väga armas, aga pealkirjad on mind mõnikord petnud. Esimesel leheküljel olid sõnad "kvartaliga", "lõunapoolse" ja "põhjaservas". Muud polegi vaja, et ma selle läbi loeks. Muidugi pole need ainsad sõnad, mis mind köidavad, aga raamat on veel pooleli. "Põhjaservas" ja "lõunapoolse" sellepärast, et olin Verne austaja ja tema kasutas taolisi sõnu palju. Mulle meeldib neid lugeda, tekib vist positiivne (alateadlik)assotsiatsioon. Teised väljendid, mis mind imelikul kombel võluvad, on näiteks "kahekümne kolmas tänav" või "paari kvartali möödudes" või "koos kogu kvartaliga" või midagi muud taolist. Võib-olla sellepärast, et lapsena lugesin palju krimikaid ja nii mõnegi tegevus toimus New Yorgis, kus tänavatel on numbrid ja palju tegevust kvartalite ümber. Kõlavad kuidagi meeldivalt. Kunagi tahtsin ise ka detektiiviks saada. Mäletan, et ükskord suvel ostsime sõbrannaga Pääsküla poest midagi päevalehe sarnast, umbes kolme krooni eest, ja lugesime krimiuudiseid. Selgus, et meie kandis, Sõbra tänaval, oli toimunud üks intsident ja me läksime seda uurima. Võtsime kaasa luubiga joonlaua. Igatahes oli meil põnev, vaatasime sündmuskohal veidike ringi, päike paistis. Lõpuks proovisime, kas äkki saab luubiga midagi põlema panna.

Elevant

2010-01-31T10:55:00.000+02:00

Laul sellest elevandist, kes läbi metsa läks

Läks läbi metsa elevant,
müts, müts.
Läks lõvijahil elegant,
müts, müts:
vaskkiiver pääs, mõõk puusa pääl,
ja kaugel kostis trummi hääl.
Müts, müts!
Elegant
Läks läbi metsa elevant.

Ta lõvi ei saanud nähagi -
kes teab, kus see?
Nüüd tuli lontis tagasi,
meel pahane.

Eks tõrjund kodus sääskesid
ta eemale,
poleks lõvi tulnud meeldegi:
kes teab, kus see?

/Juhan Liiv, 16. jaanuar 1910/

Kuna ma lubasin endale, et hakkan iga päev midagi ilukirjanduslikku lugema, siis loomulikult sattun kokku luuletustega, mis minuarust mind mingil määral iseloomustavad. Näiteks olen minagi minevikus arvanud, et on vaja seda lõvi ikka otsida. Okei, mõne kõrvaltvaataja arvates on ka minu elus suurt sitta juhtunud, aga äkki ikka oli nii, et ma ei tahtnud sääski näha ja vaatasin, et küllap on seal kuskil suur kuri lõvi. Võib-olla oligi üks väike klähviv lõvikutsikas? Aga mingil hetkel sai minu karjumisest, peksmisest ja nutmisest enesekaitse asemel hoopis lõvisööt ja nii ta kasvaski. Minu peas. Tegelt oli ikka sääsk. Või noh, mitu sääske. Või noh, pisipsisi lõvikutsikas? Vist.

Laisk

2010-01-24T15:45:00.000+02:00

Eile küsis ema köögilaua ääres istudes mu käest: "Kas oma eluga saabki täielikult rahul olla?" Eks ma pobisesin talle midagi vastuseks ka, aga pikemalt me juttu ajama ei jäänud. Samas, rahulolu teema on mul püsivalt elus olnud umbes poolteist kuud. Varem olen ma mõelnud, et mul on vaja teha veel midagi ja veel midagi ja siis võin olla rahul ja selle rahulolu saatel uusi asju teha. Miks ma nii mõtlen? Võib-olla sellepärast, et ma kujutan ette, et minu olukorras ei tohikski rahul olla. Et see elu, mida ma elan, pole päris see, millega üleüldse sobiks rahul olla. Aga ma ei viitsi enam mitte rahul olla. Suure tõenäosusega on selles "süüdi" mediteerimine ja pidevalt igalt poolt välja ilmuvad laused, mille põhimõte on, et igaüks elab täpselt nii hästi nagu ta parasjagu suudab ja annab endast parima iga hetk. Kõlab küll väga ebausutavalt, aga kui seda nii palju rõhutatakse, siis hakkab külge jääma. Ja kui ma tõesti usun, et annan iga hetk endast parima, siis võib rahul olla.
Ükspäev meenus mu põhiline ergutslause, kui ma Euroopas häälega reisisin: "Seisad kasvõi mitmeid tunde, aga lõpuks liigud ikka edasi!" Mõnikord pidi tõesti kaua kuuma päikse käes passima ja lõpuks võttis keegi esialgu kena, kuid hiljem siiski pervert, peale ja tuju läks veel hullemaks. Siis sai oma fustratsiooni maantee ääres karjudes(tegelikult oli tegu pigem möirgamisega) välja elada. Autod sõitsid nii kiiresti mööda, keegi ei kuulnud nii kui nii. Välja arvatud see tüüp, kes mu õlale koputas ja küsis: "Vamos a Cadiz o no?" Kes üldse koputab ühele metsistunud möirgavale määrdunud riietega neiule õlale ja pakub küüti? Tuleb välja, et on ka selliseid, kuigi nad on omamoodi teistsugused.
Teen, mis tahan, aga elu läheb ikka edasi ja see ongi see, mida ma tegelikult soovin. Et oleks areng, liikumine, elu. Võin rahul olla küll! Tegelikult ma praegu totaalses õnnemõnuvoolus pole ja see siin on väike ergutusjutt. Aga kui päris-päris aus olla, on mul suva, ma olen rahul sellega, et ma rahul pole. No, kui ei viitsi mitte rahul olla, siis ei viitsi.